Intervjuu Andreas Piwekiga: üleminek taastuvenergiale vajab realistlikku plaani

Andreas Piwek on mees, kes on Saksamaal Ruhri piirkonnas edukalt juhtinud söekaevanduste sulgemist ning nende asendamist uute puhaste tööstusharudega. Ta on eest vedanud muutust, kus endine tahmav ning kehva mainega kaevanduslinn Gelsenkirchen on tõusnud ihaldusväärseks elukohaks ning seitsmendaks kõige rohelisemaks linnaks Saksamaal. Selle saavutamiseks on tulnud endine saastav tööstuspiirkond muuta investoreid ligimeelitavaks ning pidada raskeid läbirääkimisi tööstustega. Iga tööstuste sulgemisega kadus ligikaudu 3000 töökohta ning nende asemele tuli leida uued. Seda protsessi nimetatakse õiglaseks üleminekuks taastuvenergiale (Just Transition). Piwek nimetab seda üheks võimaluseks olukorda, tingimusi muuta. See on vanade töötamis- ja tootmisviiside uuendamine. Ta rõhutab, et eesmärk on juhtida seda protsessi nii, et kõikide huvirühmade vahel valitseks üksmeel. Piwek on majandus- ja juhtimisharidusega ning töötanud ligi 10 aastat ka ise rasketööstuses. Praegu on ta Gelsenkircheni linna Euroopa suhete juht, ent on varem juhtinud ka sama linna majandusarengu agentuuri. Ta on üks väheseid õiglase ülemineku eksperte Euroopas.

Andreas Piwek. Foto: erakogu

 

Te olete edukalt juhtinud õiglast üleminekut Saksamaal Ruhri piirkonnas Gelsenkircheni linnas. Mis probleem seal oli ja mis oli viimane piisk karikasse enne, kui oli selge, et õiglane üleminek on ainus võimalus?

Muutumise vajadus. Kõik teadsid, et söe- ja terasekaevandustega on lõpparve tarvis teha. Nende negatiivne mõju oli nähtav. Meil oli üsna korralik ports probleeme tol hetkel lahendamiseks laual. Näiteks oli vaja muuta infrastruktuuri, muuta elanike liikumiskäitumist  ning hoolitseda selle eest, et energiavarustus oleks tagatud, arvestades, kuivõrd tööstusrikas piirkond see siiani on. Loomulikult oli tarvis ka sotsiaalset üleminekut ehk muuta mõningaid tootmis- ja elamistingimusi ning samal ajal arvestada huvirühmade huvidega. Ettevõtted ja investorid pidid looma uusi töökohti. Samal ajal tuli täita keskkonnanõudeid ning leida kogu protsessi jaoks üsna palju raha.

Ütlesite, et õiglase ülemineku vajalikkuses ei olnud küsimust, kõik said aru, et seda on tarvis. Millest Te seda järeldasite?

Söekaevanduste taandumine Ruhri piirkonnas algas juba 1970ndate lõpus. Valikut ei olnud, kaevandamine hääbus, see ei olnud enam konkurentsivõimeline ning söevarud vähenesid. Seega ei olnud meil mingit muud lahendust peale olemasoleva olukorra muutmise – suured tööstused, aga ka töökohad tuli muuta väiksemateks ja paindlikemateks. Valikut ei olnud, me pidime muutma ja muutuma.

Kas Te kohtasite siiski ka vastuseisu ja millised olid vastaste argumendid sellisel juhul?

Loomulikult. Erinevatel huvirühmadel olid ja on siiani teatud huvid, mille üle tuli väga palju ja pikalt kaubelda. Ma alustasin selle protsessiga umbes 20 aastat tagasi, ent see ei ole veel lõppenud. Seega, see on tõepoolest pikaajaline töö. Väga oluline on selle juures üksmeel, sest huvirühmade huvidele vastuvoolu ujudes ei saa edukas olla selles protsessis.

Argumendid olid finantsilised. Näiteks ütles tööstus, et neil ei ole võimalik rahastada muutusi, sest uue tööstuse rajamine on liiga kulukas. Ka oli nende argument, et energiavarustuse muutmine on liiga kallis ning vaid päikese- või tuuleenergia kasutamine on liiga riskantne. Tööstus vajab toimimiseks energiat, palju energiat. Mõned tehased kasutavad siiani sütt, ent vähendavad selle kasutust samm-sammult, minnes üle puhtamatele lahendustele, puhtamale energiale.

Gelsenkircheni linna piirkond aastal 1929.

Sama piirkond tänapäeval.

Kuidas elanikkond muutusesse suhtus?

Oleneb. Need, kes kaotasid selles protsessis oma töö, on huvitatud edukast üleminekuprotsessist ning töökohast. Jaemüügisektor on huvitatud nõudlusest, elanikud on õnnelikud ja uhked puhta ja atraktiivse kodulinna üle.

Palju tuleb argumenteerida. See protsess nõuab väga palju osalemise ja kaasamisega tegelemist – tuleb korraldada töötube ja selgitada põhjuseid – miks, miks, miks. Lõppude lõpuks huvitab igaüht, mis on tema järgmine töökoht ning kuidas ta saab raha teenida. Seda protsessi ei saa juhtida, kui pole lahendusi. Inimestele peab andma lubadusi nagu näiteks, et kui me seda teeme, siis saate te parema töökoha, ent selleks on teil tarvis teatud kvalifikatsiooni, vastavat haridust. Kvalifikatsioon ja haridus on üliolulised. Meie piirkonnas on haridusel väga suur tähtsus, kuid siin on palju töötuid inimesi ja me kõik teame, et nad ei saagi tööd, sest neil puudub uue paindliku töö jaoks vastav kvalifikatsioon. Ma tean, et Eesti on üsna edukas digiriik, mis on meie olukorrale üpris vastupidine. Olemasolevate  töötajate ületoomine uutesse ettevõtetesse on väljakutse.

Arvestades Ruhri kogemust, mis on selles regioonis muutunud peale õiglast üleminekut? 

Selle piirkonna maine enne üleminekuprotsessi oli vastuoluline – väga must, kuid rikas piirkond. See oli tööstuspiirkond, kus oli hea töötada, ent halb elada. Üheaegselt söekaevanduste, terase ning klaasi tootmise üleminekul paindlikematele tööstustele tuli meil muuta ka linna mainet. Ühe kaevanduse sulgemisel tekkis enam-vähem miljon ruutkilomeetrit jäätmaad. Pidime selle muutma mõnusateks  parkideks ja tööstusparkideks, hoonestusaladeks nii elamutele kui ka kaubandusele – looma sellise keskkonna, mis kutsuks investoreid. Mulle tundub, et sellega saime päris edukalt hakkama, kuid see oli ka pikaajaline töö. Praegu on Gelsenkirchen Saksamaa roheliste linnade edetabelis seitsmendal kohal. Minu meelest on see võrdlemisi oluline – hea maineta on keeruline majandust elavamaks muuta ja uusi majandusharusid ligi meelitada. Tuleb tegutseda üheskoos elanikkonnaga. See on äärmiselt tähtis.

Eesti ühiskonnas on viimasel ajal aktiveerunud kliimamuutuse ja taastuvenergiale ülemineku ja sellega seonduvate teemade üle arutlemine. Vaateid on erinevaid ning kohati liiguvad asjad ka taastuvenergiale vastupidises suunas – näiteks plaanib riik praegu nelja põlevkiviõlitehase rajamist. See omakorda eeldab aga põlevkivi kaevandamist, et õlitehastel oleks tooret, millest õli toota. Mis Te sellest arvate? Kas kohtasite Saksamaal ülemineku algetapis võrreldavat tegutsemismustrit?

Meil ei olnud muud valikut, kui kaevandused sulgeda. Sellel äril ei olnud tulevikku. Eesti olukord on Saksamaa Ruhri piirkonnast põhimõtteliselt erinev. Ma lugesin Eesti kohta muu hulgas seda, et Eesti Energia on riigi omanduses ning et põlevkivitööstus tagab Eestile energiasõltumatuse Venemaast. Mulle tundub, et see on Eestis poliitilise tahte küsimus.Huvirühmadega tuleb leida üksmeel, nendega tuleb läbirääkimisi pidada. Põlevkivi tootmine on küllalt räpane – Euroopa Liidu keskkonnaõigus, Brüsseli surve või muud välised tegurid võivad olla toeks üleminekuprotsessi algatamisel. Ka Euroopa Liidu keskkonnaõigus või säästva arengu eesmärgid. Ehk isegi Euroopa Ühtekuuluvusfond võiks olla tõukejõuks muutuste elluviimisega alustamisel. Teisalt ajab teie peamine kaevandusettevõte äri tehnoloogiat teistesse riikidesse eksportides. See on neile arvatavasti kasulik äri, niiet nendega argumenteerida on hirmus raske. Ent kokkuvõttes tuleb seda kindlasti teha.

Kuidas Teile tundub, millised on Eesti peamised väljakutsed õiglasel üleminekul taastuvenergiale ja põlevkiviga lõpparve tegemisel? 

Mulle tundub, et põhiline raskus seisneb Eesti poliitika integreerimises Euroopa Liidu keskkonnapoliitika konteksti. Saasteainete õhku paiskamist ei saa vaadata ei regionaalsel ega riiklikul tasandil, seda tuleb vaadata ja lahendada vähemalt Euroopa kontekstis. Niisamuti Eesti Euroopa Liidu liikmena. Oluline on ka elanikkond endaga kaasas hoida ning pidada meeles, et samal ajal tuleb pakkuda ka uusi töökohti soodsate investeerimisvõimaluste loomise kaudu. Inimesed pettuksid kindlasti, kui neid ei kaasataks ega võetaks kuulda, vaid öeldaks, et nüüd läheme üle mustalt puhtale ja te olete nüüdsest töötud. Seda ei aktsepteeriks keegi. Seega, üheltpoolt peate te pidama läbirääkimisi nö majandusliku poolega ning teisalt looma koalitsiooni elanikkonnaga. Et üleminekuprotsess õnnestuks peab see olema tasakaalukas ja fokusseeritud.

Mis Te prognoosite, kui kaua võtab Eestil aega, et saada täielikult põlevkivivabaks ehk jõuda olukorrani, kus põlevkivist ei toodetaks enam ei elektrit ega õli? Kas 2030 on Teie meelest realistlik?

Oleneb. 2030 on kindlasti väljakutse. Nagu ma varem mainisin, alustasin Ruhri piirkonnas 20 aastat tagasi ning kogu protsess sai alguse veel 5-10 aastat varem ning me ei ole veel päris lõpule jõudnud. Meil oli üsna tugev poliitiline toetus. Valitsus eraldas meile märkimisväärse summa üleminekuks. Läbirääkimised tööstusega läksid meil päris hästi. Meil olid nendega head suhted, mistõttu me jõudsime lahenduseni, mis oli neile ka finantsilises mõttes vastuvõetav. Ma arvan, et see oli oluline ning lõpuks on ja oli alati kõik kinni rahas.

Te olete mitmeid kordi maininud, et üleminekuprotsess Ruhri piirkonnas ei ole veel sugugi lõppenud. Mis veel teha on jäänud ning kaua see Teie meelest veel aega võtab?

Meil on endiselt veidi rasketööstust linna jäänud ning nad vajavad palju energiat, stabiilset energiavoogu. Ka on meil veel mõned söel töötavad elektrijaamad linnas. Niiet me veel jätkame üleminekuprotsessi. Me lõime Gelsenkircheni linnale päikeseenergia linna märgi umbes 10 aastat tagasi ning sidusime selle mainekampaaniaga. See aitas linna maine tõstmisele väga kaasa. Üritasime mainekampaania siduda päikeseenergiasektoriga linnas – see toimis 10 aastat kuni päikesemoodulite tootmine muutus liiga kalliks ning kolis üle Hiinasse. Seega me kaotasime selle tööstusharu puhtalt majanduslikel põhjustel. Kui mõtlete alternatiivide peale Eestis, peab kindlasti mõtlema pikemas perspektiivis, et mis on jätkusuutlik. Selleks tuleb tunda energiasektori ja tööstuste turusituatsiooni ning mõista, kuidas need süsteemid töötavad.

Kui meie päikeseenergiatööstus oli Gelsenkirchenist Hiinasse kolinud, pidime suunda muutma. Meil tuli jõuda uue lahenduseni, mis aitaks muutust ellu viia. Mitte iial ei ole terasetööstust võimalik töös hoida vaid päikeseenergia abil. Vaja on realistlikke alternatiive. Et muutus on ka väga kulukas, siis tuleb meeles pidada, et selleks on tarvis ka väga palju raha. Meie üleminekuprotsess kulgeb kenasti, ent ei ole lõppenud. Me töötame praegu näiteks veel selle kallal, et jäätmaad saaksid uue kasutuse. Me otsime investoreid ning püüame saada Gelsenkirchenisse elanikke juurde. Möödunud 30 aastaga oleme me kaotanud ligikaudu 50 000 elanikku ning umbkaudu sama palju töökohti. Päris suured numbrid. Ka selle olukorra parandamisega me tegeleme – püüame leida hea haridusega noori inimesi. Nooremad inimesed võtavad muutuseid paremini vastu, tulevad nendega paremini kaasa. Minuealised mõtlevad noortest erinevalt. Kui ma käin koolides 20-30 aastaste noortega rääkimas, siis näen, kuidas neile meeldib luua start-up’e ning nad on varmad õppima. Nad mõtlevad kliimamuutusele ja maailmale, kus me elame. Nad mõtlevad mitmekesisemates mõõtmetes kui üksnes majanduslik. Väga oluline on pidada silmas, kes on su sihtrühm, millised on su argumendid ning kes on su kõneisikud.

Eesti olukorda on keeruline võrrelda Ruhri piirkonnaga. Ma lugesin Eesti olukorra kohta ning leian, et see on üsna raske, arvestades erinevaid majanduslikke ja poliitilisi eeltingimusi. Eestil seisab ees päris suur väljakutse. Ent kokkuvõttes ma isiklikult ei näe, et Eestil oleks muud võimalust pikas perspektiivis, kui põlevkivist väljuda ja leida muud realistlikud võimalused selle asemele. Seda tuleb teha. Aga teil peab olema plaan, mis on realistlik ning kaasab kõik olulised huvirühmad.

Üks peamisi murekohti on tööhõive – kaevandustes töötavate inimeste teenistus on üsna hea ning kaevandustes töötamine on nagu traditsioon, mida kantakse edasi põlvest põlve. Üleminek tabab neid inimesi kardetavasti kõige tugevamini. Kuidas te seda lööki pehmendaksite?

Ruhri piirkonnas pakuti vanemaealistele töötajatele pensionile jäämise võimalust koos rahalise kompensatsiooniga. Aga pakuti ka ümberõppevõimalusi ja koondamist koos selle rahalise hüvitamisega. Noorematel hea haridusega inimestel ei olnud probleemi lühikese ajaga uus töökoht leida. Igaljuhul tuleb olla valmis pakkuma alternatiivseid töökohti ning kindlasti hoiduda inimestele lihtsalt teatamast, et nüüd olete te tööta.

Te olete kutsutud huvirühmade ümarlauale Eestis mai lõpus. Ümarlauale tuleb umbes 30 inimest, kes esindavad mitmeid erinevaid huvirühmasid. Neid ühendab põlevkivitööstus, eriti selle tulevik. Millised on Teie ootused ümarlauale? Mida Te loodate, et osalejad sellelt kaasa võtavad?

Ma loodan, et ma saan pisut aidata. Ma loodan, et kõik osalejad leiavad endas motivatsiooni protsessiga pihta hakata. Mind huvitab väga Eesti tööstuse ja avaliku sektori seisukoht. Oluline on protsessiga pihta hakata. Oleks hea, kui ümarlaud on algus rahulikule osapooli asutavale stressivabale dialoogile. Lõppude lõpuks on see äri – seega ei saa tegutseda loomata win-win olukorda. Tuleb jälgida, et kõik jääksid lõpuni laua taha ega tunneks end kaotajana.  Tuleb ka arvestada, et poliitikud tahavad ka edaspidi valituks osutuda.

Eelmisel aastal osalesin ma sarnasel ümarlaual Prahas, kus me arutasime Põhja-Boheemia piirkonna olukorda. Sealsed peamised teemad on praegu jäätmaadega tegelemine ja energia tootmine söest, selle eksport ning tekkinud sõltuvus kasumist. Seal on küll teist tüüpi süsi, kuid situatsioon, probleemid ja väljakutsed tunduvad Eestile üsna sarnased. Euroopas on olemas võrgustik “Urban Transitions Alliance”, mis koondab sarnaste probleemidega linnu ja piirkondi. Nad on samas olukorras, kuigi nad võivad oma probleemiga parasjagu erinevas etapis tegeleda, vahetavad kogemusi ning otsivad lahendusi. Koostöö taoliste võrgustikega võib olla huvitav.

Intervjuu Andreas Piwekiga viis läbi Katre Liiv, Keskkonnaõiguse Keskuse kommunikatsioonijuht.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s