Kliimaseadus – jah, ei, võib-olla?

Kliimamuutusega hakkama saamiseks ning kliimaneutraalsuse poole püüdlemiseks on paljud riigid maailmas kehtestanud, kehtestamas või kaalumas kliimaseaduse koostamist. Kliimaseadus oleks nende riikide peamine kliimaneutraalsuse saavutamise abivahend. Kliimaseaduse kehtestamist arutatakse ka Euroopa Liidu tasandil.

Ligi pooltel kõigist ELi liikmesriikidest on kliimaseadus juba kehtestanud või koostamisel ning mitmed EL riigid kaaluvad koostamist. Eesti eelpool viidatud riikide hulka ei kuulu. Kliimaseaduse on kehtestanud ka mõni väljaspool ELi asuv riik. Täpsemalt selgitab olukorda järgnev tabel.

Kliimaseaduse struktuur

Ükski praegu kehtiv kliimaseadus pole sama raamistikuga, küll aga joonistuvad välja ühised elemendid, nagu näiteks eesmärgid, planeerimine, meetmed, seire, avalikkuse kaasamine ja teadusnõukogud. Mõnes riigis on seadus üsna üldine (nt Rootsi), mõnes väga detailne (nt Suurbritannias). „Hea“ seadus peaks vastama järgmiste peatükkide pealkirjadeks olevatele küsimustele.

Mida soovitakse saavutada?

Seadus peaks sisaldama lühi- ja pikaajalisi kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid eesmärke, mida kliimapoliitikas saavutada soovitakse. Need annavad ühelt poolt suunise, kuhu liikuda ja teiselt poolt võimaldavad kontrollida, kas (vahe)eesmärgid saavutatakse või mitte.

Heas seaduses on olemas:

numbrilised heitmete vähendamise eesmärgid, nagu nt 2030 ja 2050 eesmärk;
kindlust ja läbipaistvust tagavad eesmärgid, nagu nt heitmete eelarveperioodid, sh süsinikueelarve;
seaduse ümber vaatamise eesmärgid, nagu nt kindel ajaperiood, millal vaadatakse üle, kas on võimalik ambitsiooni veelgi tõsta. Ambitsiooni vähendamine peab olema välistatud.

Kuidas on võimalik eesmärk saavutada?

Seadus peaks sisaldama plaane ja meetmeid, mis võimaldavad kliimaeesmärkideni jõuda. Küll aga pole tegemist konkreetsete juhistega, kuidas eesmärk saavutada, vaid pigem juhistega, mis vormis ja kuidas eesmärgini jõudmise teerada kirja pannakse. Eestis on sellised dokumendid nt kliimapoliitika põhialused (KPP) ning energiamajanduse arengukava (ENMAK).

Heas seaduses on olemas:

pikaajaline plaan koos meetmetega kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Praegu on see plaan aga paljudel puudu (seda küll mingil määral asendavad REKK’id);
raamistik ja ajakava selle kohta, kuidas ja millise ajavahemikuga meetmeettepanekuid tehakse (tegevuste kavandamise ajakava);
konkreetsed meetmed seaduses endas, nagu nt süsinikumaks või teataud fossiilkütuste põletamise keeld. Eesti kontekstis võiks selleks olla nt põlevkivi kasutamise lõpetamine;
finantsküsimustega seonduvad suunised, nagu nt kliimapoliitika rahastus, on osa riigieelarve koostamise protsessist;
süsinikueelarvega seonduvad suunised, nagu nt 5-aastase süsinikueelarve koostamise kohustus (nt Suurbritannia näitel).

Kes vastutab eesmärgi saavutamise eest?

Seaduses võiks olla konkreetselt kirjas, kes millise valdkonna eest ja millises ulatuses vastutab. Tegemist on vastutusega just ennekõike ministritele ja nende allasutustele. Eesti kontekstis võiks see tähendada seda, et öeldakse ära nt, kes vastutab õiglase ülemineku eest.

Heas seaduses peaks olema kirjas:

seatud eesmärgi saavutamise eest vastutaja. Enamasti vastutaks mõni ministeerium, ent on ka mindud täpsemaks ja nimetatud on täpne ministeeriumi osakond, minister vm konkreetne ametikoht. Nt vastutab Hollandis sealne Majandus- ja Kliimaministeerium 10-aastaste kliimaplaanide koostamise ja esitamise eest;
vastutuse jaotus. Mõistlik on kliimakaitse planeerimiseks vajalikud strateegia või plaani osad ministeeriumite ja teiste riigiasutuste vahel laiali jagada. Jaotada võiks näiteks majandussektorite kaupa.

Kuidas eesmärgi saavutamisega läheb?

Et tagada eesmärkide saavutamine, peaks kliimaseadus sätestama ka selle, kuidas ja millise intervalliga toimub seaduse ülevaatamine ning aruandlus.

Heas seaduses on sätestatud, et:

aastaaruanded jm dokumendid on avalikud ja lihtsasti kättesaadavad. Aastaaruandeid koostavad tihtipeale valitsused, kuid näiteks Hollandis ja Prantsusmaal on selleks loodud eraldi sõltumatu komitee, kes esitab koostatud aruande valitsusele. Valitsusel on kohustus komitee aruandele vastata ja vajadusel selgitusi jagada;
kliimapoliitika ja selle rakendamiseks vajalik eelarve esitatakse parlamendile koos riigieelarve eelnõuga. Nt Saksamaal lisatakse veel juurde ka senised edusammud ja neile kulunud raha;
kui on näha, et kokkulepitud tegevustega ei ole võimalik seatud eesmärke täita, tuleb koheselt võtta kasutusele lisameetmed. Sellised sätted on kirjas nt Soome ja Rootsi kliimaseaduses.

Kes on kaasatud?

Kliimateemade huvitatud osapoolte laia ringi tõttu on äärmiselt oluline ka see, kes ja mil viisil on kaasatud. Seadus peaks ette nägema teaduskogu, kelle ülesanne on nii planeerimise kui ka meetmete koostamise protsessis kaasa rääkida. Samuti on teaduskogu roll hinnata eesmärkide täitmise võimalikkust kokkulepitud meetmete ja tegevustega. Avalikkuse kaasamine on tähtis. Seaduses peaks kirjas olema, millistesse protsessidesse ja kuidas avalikkust kaasata tuleb.

Heas seaduses on sätestatud:

teadusnõukogu, kes nõustab, jälgib ja/või edendab kliimaeesmärkidega seonduvat dialoogi. Ekspertkogu nõuandev roll tähendab, et kogu hindab ja suunab poliitikakujundajaid nende kliimapoliitiliste otsuste tegemisel. Ekspertkogu jälgiv roll tähendab perioodiliste aruannete koostamist heitkoguste jm andmete ning poliitikate tõhususe kohta. Dialoogi edendajana arendab ja hoiab kogu üleval kliimapoliitilist avalikku arutelu. Viimane on enamasti lisaülesanne ega ole ainuke roll.;

teadusnõukogu liikmetele seatud tingimused nende teadmistele ja kogemusele;
teadusnõukogu sekretariaadi olemasolu, nagu nt Rootsis, ning eelarve vm vahendid, mis tagaksid ekspertkogu toimimise;
teadusnõukogu kohustused ja pädevused, nagu nt sõltumatute aastaaruannete koostamine;
avalikkuse kaasamise nõuded.*

* Selle ülevaate aluseks olevates seadustes ei ole kaasamist käsitletud üldse või on käsitletud väga üldiselt. Üldjuhul on ette nähtud, et avalikkuse kaasamine võrdub kas välisekspertide nõukogu (nt Taani) arvamusega või ütleb seadus üldiselt, et avalikkust kaasatakse kliimapoliitika kujundamisel (nt Saksamaal ja Prantsusmaal on loodud spetsiaalne asutus või platvorm avalikkuse kaasamiseks). Kehtivates kliimaseadustes, kus avalikkuse kaasamise nõue on kajastatud, jääb siiski ebaselgeks, kuidas seda täpselt teha tuleks.

Ülevaate Euroopa Kliimafondi (European Climate Foundation) raportist “Climate Laws in Europe: Good Practices in Net-zero Management (2020). koostas Keskkonnaõiguse Keskuse jurist Kadi-Kaisa Kaljuveer.

Avalik kiri: Euroopa Liidu rahastuse kasutamine aastatel 2021-2027 on määrava tähtsusega edukaks kliimaneutraalsuse saavutamiseks Eestis

Keskkonnaorganisatsioonid leiavad oma eile rahandusminister Martin Helmele, riigihalduse minister Jaak Aabile, keskkonnaminister Rene Kokale ning majandus- ja taristuminister Taavi Aasale saadetud avalikus kirjas, et Euroopa Liidu rahastuse kasutamine aastatel 2021-2027 on määrava tähtsusega edukaks kliimaneutraalsuse saavutamiseks Eestis. Kirjas tuuakse välja konkreetsed ettepanekud kolmes kliimaneutraalsuse saavutamiseks olulises valdkonnas: taastuvenergiale üleminek, energiatõhusus ning õiglane üleminek.

Taastuvenergiale ülemineku senised investeeringud on olnud suunatud biomassi ja koostootmisjaamade hoogsamasse kasutusse, ent täiesti kõrvale on jäänud päikese- ja tuuleenergiasse ning elektrisüsteemide infrastruktuuri finantseerimine, kuigi sel on oluline tähtsus energiapöörde elluviimiseks. Ka peavad keskkonnaorganisatsioonid oluliseks kõrvaldada erainvesteeringuid pärssivad takistused, nagu näiteks radarite, liitumisvõimsuste, ülekandeliinide, mõjuhindamiste ja planeerimistega seonduvad asjaolud.

Ühendused toovad välja, et ELi rahastusperioodil 2014-2020 on 2018. a seisuga Eestis panustatud kasvuhoonegaaside vähendamisse, energiatõhususse, taastuvenergiasse, elektri infrastruktuuri ning teadusesse ja innovatsiooni kokku vaid ca 10% regionaalarengufondi ja ühtekuuluvusfondi vahenditest. Keskkonnaühenduste soovitusel peavad uuel perioodil kliimainvesteeringud Eestis moodustama vähemalt 40% kogu finantsraamistikust.

“Taastuvenergia arendamisel ei tohi riik lähtuda seatud miinimumeesmärgist, mis näeb järgmise kümne aasta jooksul ette vaid 8%-list kasvu taastuvenergia osakaalus. Selle asemel peab riik nägema siin arenguvõimalust ja ekspordipotentsiaali nii taastuvenergia kui ka sellega seotud tehnoloogiate ja teadmiste osas. Lisaks tuleb taastuvenergia kõrval prioriteediks seada energiatõhusus ning analüüsida põhjalikult seni kasutusel olnud meetmeid ja leida uusi võimalusi, kuidas kõige tõhusamalt soovitud tulemuseni jõuda ja erakapitali kaasata,” selgitab ministritele saadetud ettepanekuid Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Siim Kuresoo.

Õiglase üleminekuga seoses on küll eelmisel rahastusperioodil pööratud Ida-Virumaale varasemast enam tähelepanu, ent praeguseks on näha, et senine kavandamine ja tehtud investeeringud ei ole ennast õigustanud, et tagada Ida-Virumaale jätkusuutlik tulevik, mis oleks vastupidav kiirelt karmistuvates kliimapoliitika tingimustes.

Keskkonnaorganisatsioonide ettepanek ministritele seoses õiglase ülemineku valdkonnaga on, et uue rahastusperioodi planeerimisel arvestatakse oluliselt rohkem kliimapoliitika mõjuteguritega ning tegevuste planeerimisel peetakse silmas kliimapoliitika potentsiaalselt veelgi suurenevat ambitsioonikust. “Õiglase ülemineku kontekstis teeme ettepaneku teha selge otsus põlevkivist, sh õlitootmisest väljumiseks, planeerida ülemineku kava koostamine ja elluviimine koostöös kogenud ekspertidega ning eraldada kava ellu viimiseks piisavalt rahalisi vahendeid. Oluline on laiapõhjaline ühiskondlik arutelu, kusjuures oluline roll peab olema kohalike ja teiste osapoolte koostööl. Eriliselt toome esile rohesektori potentsiaali Ida-Virumaa majanduse mitmekesistamisel,” lisas Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert Piret Väinsalu.

ELi rahastuse planeerimist juhib Rahandusministeerium. Plaani järgi kinnitab valitsus ühtekuuluvuspoliitika rakenduskava aprillis, kuid enne seda toimuvad konsultatsioonid erinevate osapooltega. Rakenduskava kinnitamisele järgnevad konsultatsioonid Euroopa Komisjoniga. Eesti peab Euroopa Komisjonile kõik vajalikud dokumendid esitama käesoleva aasta lõpuks, et 2021. aastast oleks võimalik ELi rahastus juba kasutusele võtta.

Avaliku kirjaga ühinenud organisatsioonid: Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Roheline Liikumine, SA Koosloodus, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitseühing “Sorex”, Fridays For Future Eesti ning Eesti Ornitoloogiaühing.

Vaata lisaks:

Keskkonnaorganisatsioonide kiri ministritele.

Kliimamuutusest, õiglasest üleminekust ja kliimaneutraalsusest: www.kliimamuutused.ee.

Lisainfo:

Piret Väinsalu

Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert

piret@elfond.ee

5812 0287

Viis soovitust õiglase ülemineku tagamiseks

Maailma Looduse Fondi Saksamaa haru (WWF Germany) avaldas raporti õiglasest üleminekust kliimaneutraalsusele majandusele. Raportis antakse muuhulgas viis soovitust eduka õiglase ülemineku tagamiseks.

VIIS SOOVITUST ÕIGLASEKS ÜLEMINEKUKS:

1) Määrake võimalikult varajane tähtaeg kivisöe (Eesti puhul põlevkivi) kasutamisest loobumiseks. Sellele peaks järgnema osapoolte kokkuleppel põhinev, konsensuslik ja ajaplaani sisaldav üleminekustrateegia. Kehtestades selge, sidusa ja ambitsioonika järk-järgulise fossiilkütuste kasutusest loobumise plaani, annab see investoritele kindlust, aitab vältida majanduslikke kadusid ning vähendab ülemineku üldkulusid.

2) Veenduge, et ajakavad ja strateegiad põhinevad kõrgekvaliteetsel kvantitatiivsel analüüsil, mis juhindub jätkusuutlikkuse põhimõttest. Et protsess oleks tähendusrikas, efektiivne ja võimalikult edukas, peavad õiglase ülemineku strateegiad ja kavad põhinema kvantitatiivsel, läbipaistval ja objektiivsel analüüsil. Analüüse tehes tuleks lähtuda keskkonnasäästlikkuse eesmärgist, et tagada püsiv üleminek.

3) Tagage üleminekuks piisav, sihipärane rahaline ja poliitiline tugi, kasutades nii EL-i kui ka riiklikke fonde. Üleminek nõuab eelinvesteeringuid, mida investorid ei saa alati üksi teha. Õiglase ja jätkusuutliku ülemineku jaoks vajalike järjepidevate investeeringute toimimiseks on vaja pikaajalist poliitilist tuge ja raamistikku, mida toetab sihtotstarbeline riiklik rahastus.

4) Seadke sihiks majanduse tegelik mitmekesistamine. Väiksemate ettevõtete ja tööstuste mitmekesisus kindlustab vastupidavuse majanduse muutustele, suured majanduslikud muutused avaldavad väiksemat mõju üldisele tööhõivele ja SKP-le. Mitmekesistamine peaks põhinema keskkonnasäästlikkuse põhimõttel, et tagada pikaajaliste ja kvaliteetsete töökohtade loomine.

5) Kaasake käimasolevasse protsessi kõik huvipooled, eriti kohalikul tasandil. Kohalike huvirühmade kaasamine võib otsustada, kas üleminek õnnestub või mitte. Kohalikud huvirühmad ja kogukonnad toetavad uusi strateegiaid suurema tõenäosusega ja toetavad nende rakendamist, kui nad on nende väljatöötamisel liikumapanevaks jõuks. Kohalikel kogukondadel on oma vajadustest ja soovidest ülevaade, isegi kui neil üksi pole ressursse ega teadmisi nende realiseerimiseks. Kui kohalikke kogukondi ei kaasata, võib puudu jääda vajalikust teabest nende vajaduste, soovide ja tugevate külgede kohta, mistõttu võivad nad muutustele vastupanu osutada.

Loe raportit (inglise keeles) täispikkuses siit.