Kliimaseadus – jah, ei, võib-olla?

Taustainfo

Võitlemaks kliimamuutustega ja saavutamaks kliimaneutraalsus, on nii riigid Euroopas kui ka laiemalt kehtestanud, kehtestamas või kaalumas kliimaseaduse koostamist ja peamise tööriistana kasutamist kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Lisaks arutatakse ka EL tasandil kliimaseaduse kehtestamist.

Riigid ja nende kliimaseadused

Ligi pooltel kõigist ELi liikmesriikidest on sellised seadused juba kas vastu võtnud või koostamisel. Ühtlasi kaaluvad juba mitmed EL riigid kliimaseaduse kehtestamist. Eesti ükski neist ei ole. Kliimaseaduseid on vastu võetud ka väljaspool ELi. Täpsemalt selgitab olukorda järgnev tabel.

Struktuur

Mitte ükski kliimaseadus pole oma raamistikult sama, küll aga on neist välja joonistunud ühiseid elemente nagu eesmärgid, planeerimine, meetmed, seire, avalikkuse kaasamine ja teadusnõukogud. Seadused oma sisult nii üsnagi üldised (nt Rootsi) kui ka väga detailsed (nt Suurbritannia). „Hea“ seadus peaks vastama üldjuhul järgnevatele küsimustele.

Mida soovitakse saavutada?

Seadus sisaldab lühi- ja pikaajalisi kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid eesmärke, mida kliimapoliitikas saavutada soovitakse. Need annavad ühelt poolt suunise, kuhu liikuda ja teiselt poolt võimaldavad kontrollida, kas (vahe)eesmärgid saavutatakse või mitte.

Heas seaduses on olemas:

  • Kvantitatiivsed heitmete vähendamise eesmärgid, nagu nt 2030 ja 2050 eesmärk;
  • Kindlust ja läbipaistvust tagavad eesmärgid, nagu nt heitmete eelarveperioodid, sh süsinikueelarve;
  • Ülevaatamise eesmärgid, nagu nt kindel ajaperiood, millal vaadatakse üle, kas on võimalik ambitsiooni veelgi tõsta (vähendamine peab olema välistatud).

Kuidas on võimalik eesmärk saavutada?

Seadus sisaldab plaane ja meetmeid, mis võimaldavad kliimaeesmärke saavutada. Küll aga pole tegemist konkreetsete juhistega, kuidas eesmärk saavutada, vaid pigem juhistega, mis vormis ja kuidas eesmärgi teerada kirja pannakse. Eestis on sellised dokumendid nt KPP ja ENMAK.

Heas seaduses on olemas: 

  • Pikaajaline plaan koos meetmetega kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Hetkel on see plaan aga paljudel puudu (seda küll mingil määral asendavad REKK’id);
  • Raamistik ja ajakava selle kohta, kuidas ja millise ajavahemikuga meetmeettepanekuid tehakse (tegevuste kavandamise ajakava);
  • Konkreetsed meetmed seaduses endas, nagu nt süsinikumaks või teatatavate fossiilkütuste põletamise keeld. Eesti kontekstis võiks selleks olla nt põlevkivi kasutamise lõpetamine;
  • Finantsküsimustega seonduvad suunised, nagu nt kliimapoliitika rahastus on osa riigieelarve koostamise protsessis;
  • Süsinikueelarvega seonduvad suunised, nagu nt 5-aastase süsinikueelarve koostamise kohustus (nt Suurbritannia näitel).

Kes vastutab eesmärgi saavutamise eest?

Seaduses on konkreetselt kirjas, kes millise valdkonna eest ja mis ulatuses vastutab. Tegemist on vastutusega just ennekõike ministritele ja nende allasutustele. Eesti kontekstis võib see siis tähendada seda, et öeldakse ära nt, kes tegeleb ÕÜga.

Heas seaduses on:

  • Sätestatud, kes seatud eesmärgi saavutamise eest vastutab. Üldjuhul on kirja pandud ministeerium, küll aga on mindud ka täpsemaks ja kirja pandud täpselt, millised ministeeriumid ja ametiasutused konkreetsete teemade/valdkondade vms eest vastutavad ja tegevuste toimumise eest vastutavad. Nt vastutab Hollandis Majandus- ja Kliimaministeerium 10-aastaste kliimaplaanide koostamise ja esitamise eest;
  • Vastutus jaotatud. Mõistlik on kliimakaitse planeerimiseks vajalikud strateegia või plaani osad ministeeriumite jm riigiasutuste vahel laiali jagada. Jagunemine võiks olla nt majandussektorite kaupa;
  • Sätestatud, et igasuguste dokumentide kinnitaja on parlament.

Kuidas eesmärgi saavutamisega läheb?

Tagamaks seda, et eesmärgid ja alaeesmärgid saavutatud saaksid, näeb seadus ette ka selle, kuidas toimub seire ja aruandlus (sh mis perioodi vältel või vahega).

Heas seaduses on:

  • Sätestatud, et aastaaruanded jm dokumendid peavad olema avalikud ja kergesti kättesaadavad. Aastaaruandeid koostavad üldjuhul valitsused, küll aga on eraldi ka nt loodud sõltumatu komitee(nt Holland ja Prantsusmaa), kes hinnangu koostab ja esitab. Valitsusel on kohustus komitee aruandele vastata ja vajadusel selgitusi jagada;
  • Sätestatud, et kliimapoliitika ja selle rakendamiseks vajalik eelarve esitatakse parlamendile koos riigieelarve eelnõuga. Nt Saksamaal lisatakse veel juurde ka senised edusammud ja neile kulunud ressursid;
  • Sätestatud, et tuleb koheselt võtta kasutusele lisameetmed, kui progressi eesmärkide täitmisel pole tuvastatud (sellised sätted on nt kirjas Soome ja Rootsi kliimaseaduses).

Kes on kaasatud eesmärgi saavutamisse?

Kliimateemade huvitatud osapoolte laia ringi tõttu on äärmiselt oluline ka see, kes ja mil viisil on kaasatud. Seadus peaks ette nägema ka teaduskogu, kelle ülesanne on nii planeerimise kui ka meetmete protsessis kaasa rääkida, kui ka kontrollida seda, kas eesmärk ette nähtud meetmete ja tegevustega võimalik saavutada on. Lisaks sellele, on oluline roll avalikkuse kaasamisel ja ka seda, kuidas ja millistesse protsessidesse avalikust kaasata, peaks seaduses kirjas olema.

Heas seaduses on:

  • Sätestatud teadusnõukogu, kes kas nõustab, jälgib või edendab dialoogi seoses kliimaeesmärkidega. Nõuandev roll – ekspertkogu hindab ja suunab poliitikakujundajaid nende kliimapoliitiliste otsuste tegemisel. Jälgiv roll – ekspertkogu kontrollib heitkoguste andmeid jm andmeid poliitikate tõhususe kohta ning koostab iseseisvalt aruande riigi progressi kohta. Dialoogi edendaja – avaliku arutelu tekitamine ja ülevalhoidmine kliimapoliitikaga seoses (lisaülesanne, mitte ainuke roll);
  • Sätestatud, milliste teadmiste ja ekspertiisiga inimesed saavad teadusnõukokku kuuluda;
  • Sätestatud, et teadusnõukogul on oma sekretariaat (nt Rootsis) ja eelarve vm vahendid tagamaks ekspertnõukogu toimimine;
  • Sätestatud teadusnõukogu kohustused ja pädevused, nagu nt sõltumatute aastaaruannete koostamine;
  • Sätestatud avalikkuse kaasamise nõuded.*


* –  Mida analüüsis käsitletud seadustes kas pole üldse, need on olemas üldisel määral, see kohustus delegeeritakse arvamuse andmine välisekspertide nõukogule (nt Taani) või avalikkuse kaasamine on ette nähtud kliimapoliitika kujundamise protsessis (nt Saksamaa, Prantsusmaa, kus nähakse ette spetsiaalne asutus või platvorm avalikkuse kaasamiseks). Küll aga polnud ka neil juhtudel, kus avalikkuse kaasamine ette nähti, selge, kuidas seda täpselt teha tuleks. 

Viis soovitust õiglase ülemineku tagamiseks

Saksamaa Maailma Looduse Fond (WWF Germany) avaldas raporti õiglasest üleminekust kliimaneutraalsusele, kuhu on kirja saanud viis soovitust õiglase ülemineku tagamiseks.


VIIS SOOVITUST ÕIGLASE ÜLEMINEKU TAGAMISEKS:

1) Määrake võimalikult varajane kuupäev kivisöe kasutusest kõrvaldamisele. Sellele peaks järgnema kokku lepitud ja konsensuslik, ajapõhine üleminekustrateegia. Kehtestades söele selge, sidusa ja ambitsioonika järkjärgulise kasutusest loobumise tähtaja, pakub see investoritele kindlust; väldib luhtunud varade loomist, ning vähendab ülemineku üldkulusid.

2) Veenduge, et ajakavad ja strateegiad põhinevad kõrgekvaliteetsel kvantitatiivsel analüüsil, mis juhindub pühendumusest jätkusuutlikkusele. Et olla tähenduslik, tõhus ja omada suurimat võimalust eduks, peaksid õiglase ülemineku strateegiad ja kavad põhinema kvantitatiivsel, läbipaistval ja objektiivsel analüüsil. Samuti tuleks need sõnastada eesmärgiga saavutada tõeline keskkonnasäästlikkus, et tagada ülemineku kestvus.

3) Tagada üleminekuks piisav, sihipärane rahaline ja poliitiline tugi, kasutades nii EL-i kui ka riiklikke fonde. Üleminek nõuab eelinvesteeringuid, mida investorid ei saa alati teha üksi. Õiglase ja jätkusuutliku ülemineku jaoks vajalike jätkusuutlike investeeringute ärakasutamiseks on vaja pikaajalist poliitilist tuge ja raamistikke, mida toetavad sihtotstarbelised riiklikud rahastamised.

4) Sea eesmärgiks majanduse tegelik mitmekesistamine. Väiksemate ettevõtete ja tööstuste mitmekesisus pakub vastupidavust majanduse muutustele, kusjuures suured majanduslikud muutused avaldavad väiksemat mõju üldisele tööhõivele ja SKT-le. Mitmekesistamine peaks põhinema keskkonnasäästlikkusel, et tagada sellega pikaajaliste ja kvaliteetsete töökohtade loomine

5) Kaasake kõik sidusrühmad käimasolevasse protsessi, eriti kohalikul tasandil. Kohalike sidusrühmade kaasamine võib otsustada, kas üleminek õnnestub või mitte. Kohalikud sidusrühmad ja kogukonnad osalevad strateegiates suurema tõenäosusega ja toetavad nende rakendamist, kui nad on nende väljatöötamisel liikumapanevaks jõuks. Kohalikud kogukondadel on oma vajadustest ja soovidest ülevaade, isegi kui neil üksi pole ressursse ega teadmisi nende realiseerimiseks. Kui kohalikke kogukondi ei kaasata, võib puudu jääda vajalik teave nende vajaduste, soovide ja tugevate külgede osas ning see võib muutustele vastupanu osutada.

Loe täispikka raportit siit.

Kokkuvõte õiglase ülemineku mehhanismist

Viimase kuu-kahega on toimunud väga palju arenguid. Jaanuaris ilmus Roheleppe ettepanek, samuti on selginenud Õiglase ülemineku (ÕÜ) mehhanismiga seotud asjaolud. Muuhulgas teame tänaseks, et Eesti peab koostama territoriaalse üleminekuplaani NUTS3 tasemel, mis tähendab eraldi plaani koostamist Ida-Virumaa kliimaneutraalseks arenguks. Ettepaneku kohaselt saab Eesti toetust 125 miljonit eurot.

Õiglase ülemineku mehhanismi ja fondi kohta saab lisainfot linkidelt.

Samaaegselt Roheleppega avaldas 14. jaanuaril Euroopa Komisjon ettepaneku ÕÜ mehhanismi kohta (Just Transition Mechanism), mille eesmärgiks on toetada üleminekut kliimaneutraalsele majandusele Euroopa Liidus. Plaan on selleks mobiliseerida vähemalt 100 miljardit eurot aastateks 2021-2027. 

Õiglase ülemineku mehhanism koosneb kolmest sambast:

  1. Õiglase ülemineku fond
  2. Investeerimisskeem EU eelarves InvestEU programmi all
  3. Uus laenu andev asutus Euroopa Investeerimispangas.

Samal ajal avaldas Euroopa Komisjon ka määruse ettepaneku, mis hakkaks reguleerima ÕÜ fondi. Selle kohta võtavad oma positsiooni nii Euroopa Parlament kui ka Euroopa Liidu Nõukogu. Seejärel arutatakse seda triloogidel – see tähendab kõik kolm osapoolt püüavad leida ühise nägemuse, mille käigus määrus oma lõpliku kuju saavutab. Kuni 12. märtsini on kõigil ELi kodanikel võimalus anda oma sisendit Euroopa Komisjonile siin.

Praegune ettepanek on, et fondi 7,5 miljardit eurot tuleb lisaks praegu olemasolevatele instrumentidele ELi eelarves. Liikmesriigid peavad panema ÕÜ fondist saadud rahastusele omalt poolt juurde 1,5- kuni 3-kordse panuse ELi järgmise perioodi planeeritavast eelarvest (Regionaalarengu Fondist ja Sotsiaalfond+’st). Toetuse saamiseks peavad riigid koostama teritoriaalsed ülemineku plaanid (Territorial Transition Plans).

Rahandusministeerium valmistab praegu ette ELi järgmise perioodi rahade kasutamise ettepanekut Eestile. Seega saame tõenäoliselt üsna peatselt näha, kuidas on seda adresseeritud ning ka omapoolsed soovitused esitada.

Õiglase ülemineku infovahetuslist

Ümarlaudadega on selgeks saanud, et õiglane üleminek vajab sisukat koostööd. Head platvormi selleks ei ole aga veel tekkinud. Selleks, et koostöö erinevate osapoolte vahel hoogu juurde saaks, otsustasime luua ühise infovahetuslisti: oiglane.uleminek@lists.ut.ee.

Listi praktilist poolt haldavad alustuseks keskkonnaühendused, kes ümarlaudade korraldamise taga on (Eestimaa Looduse Fond, Eesti Roheline Liikumine, Keskkonnaõiguse Keskus). Infovahetus aga toimub võrdsetel alustel, see tähendab kõik osapooled on oodatud listis õiglase ülemineku teemal infot jagama ja teemakohaselt küsima-arutlema.

List on mõeldud koostöö arendamiseks eesmärgiga tagada Ida-Virumaale õiglane üleminek ja head tulevikuväljavaated kliimaneutraalsusele orienteeritud maailmas. Selleks, et kõik osalised saaksid oma mõtteid vahetult ja kartmata jagada, palume, et listi sõnavõtud jääksid listi liikmete vahele ja ei jõuaks avalikkuse ette ilma seotud osapoolte nõusolekuta.

Esialgu liidame listi ümarlaudadel osalenud inimesed ja teised, kellega meil on olnud õiglase ülemineku teemal lähem kontakt. Kõigil teistel asjaosalistel on võimalik liituda, kirjutades madis@roheline.ee. Listi kohta leiab infot www.kliimadialoog.ee/list.

Intervjuu Eili Lepikuga: Ida-Virumaa osas tuleb rääkida majanduse mitmekesistamisest ja töötajate ümberõppest

Eili Lepik on Riigikantselei strateegiadirektori asetäitja.

1) Millist rolli mängib kliimamuutustega tegelemine planeeritavas “Eesti 2035” strateegias? Kas see strateegia saab olla ambitsioonikam, kui juba olemasolevad kinnitatud arengukavad, mis tänases olukorras ei arvesta piisavalt kliimamuutuste kriitilisusega?
“Eesti 2035” strateegia on suunatud pikemasse ajaperspektiivi kui olemasolevad valdkondlikud arengukavad. Strateegia koostamisel arvestatakse erinevate globaalsete suundumustega, kaasa arvatud kliimamuutused ja looduskeskkonna seisund. Kliimamuutused on oluline trend, millega tuleb arvestada pea kõikides valdkondades. „Eesti 2035“ strateegia koostamise üheks osaks on koos ekspertide ja huvirühmadega sõnastatud arenguvajadused. Ka nendes on olulise teemana välja toodud kliimamuutused ning vajadus sellega arvestada, nii kliimamuutuste leevendamise kui ka mõjudega kohanemise mõttes.

Kui „Eesti 2035“ strateegias lepitakse kokku praegusest ambitsioonikamad sihid ja reformid, siis nendega tuleb arvestada ka valdkondlikes arengukavades. See, kas „Eesti 2035“ saab kliimapoliitika mõttes olema ambitsioonikam, kui praegused arengudokumendid, selgub arutelude ja läbirääkimiste käigus. Hetkel oleme strateegialoomes jõudnud reformide seadmise faasi. Kogume sisendit ministeeriumidelt ning oktoobris ja novembris arutame strateegiaga kavandatavate reformide eelnõusid valitsusväliste partneritega. Eesmärk on saada reformid selgeks vaieldud novembri lõpuks.

2) Milline on teie visioon Ida-Virumaa tulevikust? Kui praegu on üks peamisi tööandjaid põlevkivitööstus, siis milliseid väljavaateid näete efektiivselt kaevandatava põlevkivivaru vähenemise, süsinikuhinna tõusu ning kliimapoliitika tingimustes tulevikus?
“Eesti 2035” koostamise käigus tehtud ülevaadetest ja arenguvajaduste kaardistuses paistab Ida-Virumaa mitmete näitajatega tõesti välja, näiteks tervisenäitajad, rahvastiku vähenemine, majanduslik toimetulek jne. Ebavõrdsuse vähendamine, sealhulgas regionaalse ebavõrdsuse vähendamine on oluline teema ka „Eesti 2035“ strateegia kontekstis.

Ida-Virumaa osas tuleb kindlasti rääkida majanduse mitmekesistamisest ja töötajate ümberõppest. Aga regiooni tulevikku mõjutab paratamatult olulisel määral põlevkivisektori tulevik ja see, kas põlevkivienergeetikaga jätkatakse või mitte. Põlevkivienergeetikast väljumine võib toimuda teadliku ja läbikaalutud sammuna või see võib tulla ka kiiresti, kui kliimapoliitikast tulenevad nõuded karmistuvad või süsiniku heite hind tõuseb. Kindlasti on vaja läbi mõelda põlevkivienergeetikast väljumisega seotud riskid ja nende maandamise meetmed. Põlevkivienergeetikast väljumine ei pruugi tähendada põlevkivi kasutamise lõpetamist, kui näiteks senisest suuremat rõhku panna põlevkivikeemiale.

3) Millised on teie hinnangul olulisemad väljakutsed üleminekul taastuvenergiale ning põlevkivist loobumisel? Milliseid lahendusi pakute ise ja saab pakkuda “Eesti 2035” neile väljakutsetele?
Taastuvenergiale üleminekul ja põlevkivienergeetikast loobumusel on mitmeid olulisi väljakutseid, näiteks energia varustuskindlus, energiajulgeolek, salvestustehnoloogiate areng, mõju tööjõuturule, TA vajadused. Samuti mängib rolli see, kas taastuvenergiale üleminek toimub turupõhiselt või toetuste abil ning millist mõju see avaldab tarbijatele ja energiahinnale.

“Eesti 2035” reformide ja võtmetegevuste arutelud on veel käimas. Aga selle aasta novembris saaks sellest juba lähemalt rääkida.

4) Mida arvate mõttest, et Eesti peaks tegema plaani/strateegia põlevkivienergeetikast (sh põlevkiviõli tootmisest) väljumiseks?
“Eesti 2035” koostamise käigus on üheks sihiks kujunemas liikumine puhtama elukeskkonna ja vastutustundlikuma majanduse suunas. Selleks on vaja läbivalt mõelda, mida ja kuidas teha, et selleni jõuda – alates energeetikast, majanduskeskkonnast, ruumi planeerimisest, hariduse ja tööturupoliitikani. Kui võtta plaani põlevkivienergeetikast väljumine, tuleks sellega seonduvalt läbi mõelda mõjud erinevates valdkondades – alates tööhõivest, keskkonnamõjudest kuni regiooni identiteedini välja. Põlevkivienergeetikast väljumist ei saa võtta üksnes energiamajanduse valdkonna teemana.

5) Mida arvate Euroopa Liidu süsinikuneutraalse majanduse eesmärgist aastaks 2050? Kas toetate seda? Kas Eesti eesmärk peaks olema sellest ambitsioonikam (saavutama eesmärgi varem) või vähemambitsioonikam (saavutama eesmärgi hiljem)? Miks?
Eesti on EL liige ja lähtume EL tasandil kokkulepitud suundadest. Et aru saada, kas oleksime võimelised olema ambitsioonikamad või käib see meile üle jõu, selleks on Riigikantselei ja keskkonnaministeeriumi koostöös valminud analüüs, mis aitab saada vastuseid neile küsimustele. Täpsemalt arutatakse energeetika ja kliimapoliitikaga seonduvaid küsimusi valitsuskabinetis ja uues valitsuskomisjonis (kliima ja

Intervjuu Anneki Teelahkiga: Ida-Virumaa tööturg muutub üha mitmekesisemaks

Anneki Teelahk on Eesti Töötukassa Ida-Virumaa osakonnajuhataja.


Kirjeldage, kuidas on Ida-Viru tööturg viimasel kümnendil muutunud? Millised on suurimad väljakutsed?
Sündmused tööturul näitavad, et muutusteks tuleb olla valmis, sest täna on tööturul juba tarvis hoopis teistsuguseid oskuseid kui aastakümneid tagasi. See ongi suurim proovikivi. Eksperdid leiavad, et töö iseloom on hakanud muutuma ja selleks, et majandus areneks, tuleks üle vaadata töösuhted, töö korraldus ja kokku viia vajadus ning oskused. Vajadus eri ametite ja oskustega töötajate järele muutub pidevalt. Tekivad uued töökohad, mis nõuavad teistsuguseid oskusi kui varem omandatud. Oluline on olla enda täiendamiseks või millegi sootuks teistsuguse juurde õppimiseks valmis. 

Millisena näete teie Ida-Virumaa võimalusi tulevikus? Kui praegu on üks peamisi tööandjaid põlevkivitööstus, siis milliseid väljavaateid näete efektiivselt kaevandatava põlevkivivaru vähenemise, süsinikuhinna tõusu ning kliimapoliitika tingimustes tulevikus? Kuidas tagada Ida-Virumaa elujõulisus?
Ida-Virumaa tööturg on samuti muutunud ja muutub üha mitmekesisemaks – enam ei vajata suurt hulka ühesuguse väljaõppega inimesi. Näiteks on tõenäoline, et pikas perspektiivis tõmbab Ida-Virumaal ja Eestis laiemalt oma tegevust koomale tekstiilitööstus. Eesti töötajad ei soovi enam madalapalgalist tööd teha ja töötajate leidmine on muutunud üha keerukamaks. Kõrgema palga maksmisel muutub toodangu hind kõrgemaks ja nii ei ole ettevõte enam konkurentsivõimeline.

Praegu on Ida-Virumaal ligi 700 vaba töökohta, sellest töötlevas tööstuses 300. Töökohti on küll Ida-Virumaale juurde tulnud ja tuleb ka edaspidi, aga mitte piisava kiirusega. Vanade teadmiste ja oskuste pagasiga on kaevuritel ja energeetikutel uut ning tasuvat tööd Ida-Virumaal ja tegelikult Eestis üldse keeruline leida. Suurel osal neist tuleks end täiendada või ümber õppida. Kunagi õpitud mäeinseneri või energeetiku eriala ei ole kindlasti väärtusetu ja ei saa öelda, et seda ei ole enam vaja. Pigem on see baas, millele saab ehitada midagi uut, sest inseneri kompetents on väga väärtuslik. Nüüd on küsimus selles, et kui muutub tööturul olukord, kuidas siis seda kompetentsi väärtustada ja sellele baasile midagi muud peale ehitada. Ja töötukassa võimaldab ümberõpet – selleks on olemas nii rahalised vahendid kui ka teadmine, millistel erialadel on tööjõudu vaja täna ja ka kaugemas tulevikus. Näiteks täna on Ida-Virumaal täiend- ja ümberõppel ligikaudu 1200 inimest – neist pooled on töötud ja pooled hetkel töötavad inimesed, kes soovivad end tööturul konkurentsivõimelistena hoida. Seega julgustame koondamisohus inimesi uurima juba täna ametialasid ja ümberõppevõimalusi.

Kas Ida-Virumaal on sektoreid, mille jaoks võib olla kasulik see, et põlevkivi valdkond hääbuma hakkab?
PÕXIT ei tohiks olla EXIT ehk siis põlevkivienergia tootmise lõpetamine ei tohi viia selleni, et sealsed töötajad jäävad tööturult kõrvale. Meil on täna Eestis väga tööjõudu vaja ja igasuguste oskuste ning teadmistega töötaja on suur väärtus. Kui inimese olemasolevad oskused ei ole just täpselt see, mida tööturg vajab, saab end täiendades leida sobiva ametikoha. Vaja on nii tööotsija, töötaja kui ka tööandja valmisolekut õppimiseks ja õpetamiseks.

Väiksemate piirkondade inimeste puhul on vaja ka valmisolekut teistesse Eesti piirkondadesse tööle minna – kui elukohta vahetada ei soovi, saab sobiva töö puhul teise maakonda tööle sõita. Täna on juba mitmeid näiteid, kus tööandjad värbavad omale teistest maakondadest töötajaid, maksavad nende sõidu- ja majutuskulud.  Näiteks Järvakandi klaasitehas otsib oma meeskonda Ida-Virumaalt uusi operaatoreid ja toodangu kontrollijaid, kellele pakutakse kohapealset väljaõpet, konkurentsivõimelist palka ja ka majutuse võimalust. Teisedki tööandjad on valmis omale töötajaid kaugemalt tooma. 

Mainisite 7. juuni Kuku raadio saates, et viimasest koondamisest on päris palju edulugusid, kus inimesed õppisid ümber transpordisektorisse, logistikasektorisse.  Kas oskate tuua näiteid edulugudest viimase suurkoondamise järel?
Selle sajandi koondamistest suurimad on olnud seotud Kreenholmiga. Aastal 2004 töötas ettevõttes 4400 töötajat. Suuremad koondamised olid Kreenholmis 2004 – 2005 ja 2007 – 2008. Tehas lõpetas töö 2010. aastal, kui koondati viimased inimesed – kuue aastaga koondati kokku ligi 4400 inimest. Kreenholmi endiseid töötajaid on nii koju jäänud (pensionile ja soodustingimustel pensionile) kui ka asunud tööle teistesse tekstiiliettevõtetesse, mida on Ida-Virumaal üsna palju (toodavad voodipesust kuni eksporditavate spordirõivasteni välja). Lisaks on osa endistest Kreenholmi töötajatest ümber õppinud ja asunud tööle tööstusparki, värvitehasesse jne. 

Viimasel ajal on olnud juttu ka õiglasest üleminekust. Kuidas hindate seda mudelit?
Muutused majanduse struktuuris ja tööturul sõltuvad erinevatest teguritest (tehnoloogiline areng, kliima- ja keskkonnaküsimused, muud globaalsed suundumused) ja on paratamatud. Nendega toimetulekuks on vaja erinevate poliitikavaldkondade panust sh ettevõtluspoliitika, ümberõppe võimalused, tööturuteenused ja sotsiaalkaitse meetmed.