Keskkonnaühendused soovivad ambitsioonikamat kliimakava

Üksteist Eesti keskkonnaühendust saatsid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Keskkonnaministeeriumile põhjalikud ettepanekud, täiendamaks Euroopa Komisjonile saadetavat riiklikku energia- ja kliimakava 2030. Keskkonnaühendused peavad vältimatult vajalikuks, et kasvuhoonegaaside heitmed väheneksid kiiremini kui kava praegu ette näeb ning et plaani lisataks juba valitsuse poolt kinnitatud eesmärk kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Samas on võrreldes aastataguse kava versiooniga täiendatud riiklikus energia- ja kliimakavas paremini kajastatud näiteks taastuvenergia ja kütusevabade energiaallikate teema, leiavad keskkonnaühendused.

Kõik liikmesriigid peavad aasta lõpuks esitama Euroopa Komisjonile täiendatud riiklikud energia- ja kliimakavad (REKK) aastani 2030. Eestis on käimas uuendatud kava arutelu ja üksteist keskkonnaühendust esitasid 31. oktoobril Majandus– ja Komminikatsiooniministeeriumile ning Keskkonnaministeeriumile 16 lehekülge põhjalikke ettepanekuid kava täiendamiseks enne selle Brüsselisse esitamist.

Põhimõttelise ettepanekuna soovitakse tõsta valitsuse ettevalmistatud energia- ja kliimakava ambitsiooni kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamisel 2030. aastaks. “Maailmas on valmisolek kliimateemadega tõsiselt tegelemiseks viimase aastaga oluliselt tõusnud,” sõnas Madis Vasser, Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige. “Euroopa Komisjoni järgmine president Ursula von der Leyen on lubanud Euroliidu kliimapoliitikat karmistada ja ka Eestil oleks mõistlik võtta ambitsioonikamaid eesmärke.”

Paratamatult piiratud rahaliste võimaluste tõttu soovitasid keskkonnaühendused rakendada eelisjärjekorras neid meetmeid, mis annaks iga investeeritud euro kohta kõige positiivsema kliimamõju. Esmajärjekorras tuleks vältida uute suurte saasteallikate, nagu õlitehaste või põlevkiviõli eelrafineerimistehase rajamist ning kajastada Euroopa Komisjonile saadetavas kavas ausalt põlevkivi kaevandamist ja kasutamist toetavate plaanide negatiivset kliimamõju.

Kirde-Eestis põlevkivienergialt uutele tööstusharudele järkjärgulise õiglase ülemineku toimumiseks soovitakse näha konkreetset plaani ja aktiivsemat kohalikega suhtlemist. Keskkonnaühendused viitasid ka energia- ja kliimakavas olevale vastuolule, kus ühelt poolt väljendatakse muret, et metsad ei seo piisavalt süsinikku, kuid teisalt soovitatakse arendada biomassi põletamist. Ühendused soovitasid ka muuta kavasse hiljuti lisatud üleliia optimistlikku tooni võimaliku tuumajaama positiivsetest mõjudest, asendades selle neutraalsema käsitlusega.

Üheteistkümne keskkonnaühenduse kommentaaridega saab tutvuda Eesti Keskkonnaorganisatsioonide kodulehel.

Seisukohtadega ühinenud keskkonnaorganisatsioonid on Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond, Balti Keskkonnafoorum, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Keskkonnaõiguse Keskus, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Nõmme Tee Selts, Läänerannik, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing “Sorex”, Eesti Ornitoloogiaühing, Koosloodus Sihtasutus.

Intervjuu Eili Lepikuga: Ida-Virumaa osas tuleb rääkida majanduse mitmekesistamisest ja töötajate ümberõppest

Eili Lepik on Riigikantselei strateegiadirektori asetäitja.

1) Millist rolli mängib kliimamuutustega tegelemine planeeritavas “Eesti 2035” strateegias? Kas see strateegia saab olla ambitsioonikam, kui juba olemasolevad kinnitatud arengukavad, mis tänases olukorras ei arvesta piisavalt kliimamuutuste kriitilisusega?
“Eesti 2035” strateegia on suunatud pikemasse ajaperspektiivi kui olemasolevad valdkondlikud arengukavad. Strateegia koostamisel arvestatakse erinevate globaalsete suundumustega, kaasa arvatud kliimamuutused ja looduskeskkonna seisund. Kliimamuutused on oluline trend, millega tuleb arvestada pea kõikides valdkondades. „Eesti 2035“ strateegia koostamise üheks osaks on koos ekspertide ja huvirühmadega sõnastatud arenguvajadused. Ka nendes on olulise teemana välja toodud kliimamuutused ning vajadus sellega arvestada, nii kliimamuutuste leevendamise kui ka mõjudega kohanemise mõttes.

Kui „Eesti 2035“ strateegias lepitakse kokku praegusest ambitsioonikamad sihid ja reformid, siis nendega tuleb arvestada ka valdkondlikes arengukavades. See, kas „Eesti 2035“ saab kliimapoliitika mõttes olema ambitsioonikam, kui praegused arengudokumendid, selgub arutelude ja läbirääkimiste käigus. Hetkel oleme strateegialoomes jõudnud reformide seadmise faasi. Kogume sisendit ministeeriumidelt ning oktoobris ja novembris arutame strateegiaga kavandatavate reformide eelnõusid valitsusväliste partneritega. Eesmärk on saada reformid selgeks vaieldud novembri lõpuks.

2) Milline on teie visioon Ida-Virumaa tulevikust? Kui praegu on üks peamisi tööandjaid põlevkivitööstus, siis milliseid väljavaateid näete efektiivselt kaevandatava põlevkivivaru vähenemise, süsinikuhinna tõusu ning kliimapoliitika tingimustes tulevikus?
“Eesti 2035” koostamise käigus tehtud ülevaadetest ja arenguvajaduste kaardistuses paistab Ida-Virumaa mitmete näitajatega tõesti välja, näiteks tervisenäitajad, rahvastiku vähenemine, majanduslik toimetulek jne. Ebavõrdsuse vähendamine, sealhulgas regionaalse ebavõrdsuse vähendamine on oluline teema ka „Eesti 2035“ strateegia kontekstis.

Ida-Virumaa osas tuleb kindlasti rääkida majanduse mitmekesistamisest ja töötajate ümberõppest. Aga regiooni tulevikku mõjutab paratamatult olulisel määral põlevkivisektori tulevik ja see, kas põlevkivienergeetikaga jätkatakse või mitte. Põlevkivienergeetikast väljumine võib toimuda teadliku ja läbikaalutud sammuna või see võib tulla ka kiiresti, kui kliimapoliitikast tulenevad nõuded karmistuvad või süsiniku heite hind tõuseb. Kindlasti on vaja läbi mõelda põlevkivienergeetikast väljumisega seotud riskid ja nende maandamise meetmed. Põlevkivienergeetikast väljumine ei pruugi tähendada põlevkivi kasutamise lõpetamist, kui näiteks senisest suuremat rõhku panna põlevkivikeemiale.

3) Millised on teie hinnangul olulisemad väljakutsed üleminekul taastuvenergiale ning põlevkivist loobumisel? Milliseid lahendusi pakute ise ja saab pakkuda “Eesti 2035” neile väljakutsetele?
Taastuvenergiale üleminekul ja põlevkivienergeetikast loobumusel on mitmeid olulisi väljakutseid, näiteks energia varustuskindlus, energiajulgeolek, salvestustehnoloogiate areng, mõju tööjõuturule, TA vajadused. Samuti mängib rolli see, kas taastuvenergiale üleminek toimub turupõhiselt või toetuste abil ning millist mõju see avaldab tarbijatele ja energiahinnale.

“Eesti 2035” reformide ja võtmetegevuste arutelud on veel käimas. Aga selle aasta novembris saaks sellest juba lähemalt rääkida.

4) Mida arvate mõttest, et Eesti peaks tegema plaani/strateegia põlevkivienergeetikast (sh põlevkiviõli tootmisest) väljumiseks?
“Eesti 2035” koostamise käigus on üheks sihiks kujunemas liikumine puhtama elukeskkonna ja vastutustundlikuma majanduse suunas. Selleks on vaja läbivalt mõelda, mida ja kuidas teha, et selleni jõuda – alates energeetikast, majanduskeskkonnast, ruumi planeerimisest, hariduse ja tööturupoliitikani. Kui võtta plaani põlevkivienergeetikast väljumine, tuleks sellega seonduvalt läbi mõelda mõjud erinevates valdkondades – alates tööhõivest, keskkonnamõjudest kuni regiooni identiteedini välja. Põlevkivienergeetikast väljumist ei saa võtta üksnes energiamajanduse valdkonna teemana.

5) Mida arvate Euroopa Liidu süsinikuneutraalse majanduse eesmärgist aastaks 2050? Kas toetate seda? Kas Eesti eesmärk peaks olema sellest ambitsioonikam (saavutama eesmärgi varem) või vähemambitsioonikam (saavutama eesmärgi hiljem)? Miks?
Eesti on EL liige ja lähtume EL tasandil kokkulepitud suundadest. Et aru saada, kas oleksime võimelised olema ambitsioonikamad või käib see meile üle jõu, selleks on Riigikantselei ja keskkonnaministeeriumi koostöös valminud analüüs, mis aitab saada vastuseid neile küsimustele. Täpsemalt arutatakse energeetika ja kliimapoliitikaga seonduvaid küsimusi valitsuskabinetis ja uues valitsuskomisjonis (kliima ja

Peaministrile anti üle 2848 toetusallkirjaga kliimaneutraalse Eesti rahvaalgatus

30. septembril anti peaminister Jüri Ratasele üle algatuse “Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035” pöördumine, millega soovitakse riigilt kiiret tegutsemist kliimamuutuse pidurdamiseks teaduspõhiste ja kogu ühiskonda kaasavate õiglaste lahenduste kaudu. Algatusega liitus 1,5 kuu jooksul 2848 inimest ning 12 organisatsiooni.

Rahvaalgatust eest vedanud Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Rohelise Liikumise ning Keskkonnaõiguse Keskuse esindajad rõhutasid kohtumisel peaministriga, et kliimakriis ei ole kuhugi kadumas, vaid süveneb. See tähendab, et suureneb ka rahvusvahelise kliimapoliitika ja kliimaliikumiste surve. Kuna kliimakriis hõlmab paljusid eluvaldkondi, tuleks riigil kaasata kõigi Eesti suuremate ülikoolide teadlasi, et leida valdkondadeülesed kliimasõbralikud lahendused.

Ühendused tõid välja, et esimese suure sammu kliimaneutraalsuse saavutamiseks saame astuda, kui rakendame juba mitmel pool Euroopas kasutusel olevat õiglase ülemineku (just transition) mudelit. Muuhulgas tähendab õiglane üleminek, et üleminekust puudutatud inimestele on tagatud õiglane sissetulek ja soodsad tulevikuväljavaated. Euroopa Liit pakub selleks riikidele ka rahastust ja nõustamist. “Eesti on täna ristteel – kas hoiame uusi õlitehaseid rajades ja madalal efektiivsusel puitu koos põlevkiviga põletades veel aastakümneid elus saastavat tööstust või valime Euroopa Liidu toel kliimasõbraliku taastuvatel energiaallikatel põhineva arengutee. Esimesel juhul jääme jätkuvalt kliimapoliitikas järellohisejateks, teisel juhul võtame aga innovaatilise eestvedaja rolli,” rääkis Eestimaa Looduse Fondi juhatuse aseesimees Siim Kuresoo.

Kliimaneutraalsus tähendab, et riik ei paiska atmosfääri rohkem kasvuhoonegaase kui seob. Ambitsioonikamate kliimaeesmärkide seadmist toetavad nii tuhandete teadlaste hoiatused, ÜRO eriraportid, globaalsed kliimastreigid, tehnoloogiaettevõtete hiljutine ühisavaldus kui ka täna üle antud rahvaalgatus.

Rahvaalgatuse pöördumine anti üle peaminister Jüri Ratasele Stenbocki majas enne valitsuse kliima- ja energiakomisjoni istungit. Riigikogu võtab menetlusse enam kui 1000 toetusallkirja saanud rahvaalgatused, mis on tehtud kehtiva regulatsiooni muutmiseks või ühiskonnaelu paremaks korraldamiseks – seega jõuab algatus lähikuudel ka seal arutlusse.

Algatust veavad eest Eestimaa Looduse Fond, Eesti Roheline Liikumine ning Keskkonnaõiguse Keskus. Sellega on ühinenud Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Koosloodus, Fridays For Future Eesti liikumine, EMÜ Keskkonnakaitse Üliõpilaste Selts, Teeme Ära SA, Eesti Ornitoloogiaühing, Balti Keskkonnafoorum, Arengukoostöö Ümarlaud, Eesti Vegan Selts.

Vaata ka Rahvaalgatuse lehte:
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/9fe50a8b-984d-4ade-b978-0076ea4de07a 

Eesti kliimapoliitika kuuel pildil

9.-10. augustil toimunud Arvamusfestivali Hea Kliima alal oli üleval kliimapoliitika teemaline posternäitus. Näitusega on nüüd võimalik tutvuda siin:

Plakat: Kliimapoliitika ajalugu
Plakat: Eesti kasvuhoonegaaside suund
Plakat: Mis toodab kasvuhoonegaase Eestis?
Plakat: Co2 kvoodikaubandus
Plakat: Kvoodiväliste sektorite seis
Plakat: Eesti madala süsinikuga tulevik?

AF 2019 videod: Hea Kliima ala

 9.-10. augustil toimus Arvamusfestivali Hea kliima alal mitu erinäolist sündmust – mitu arutelu, performance, kliimaviktoriin ning temaatiliste plakatite väljapanek. Arutelude videosalvestisi on võimalik järele vaadata siit:

Puit ja metsandus kliimaprobleeme lahendamas
Osalejad: Annela Anger-Kraavi (Cambridge’i kliimateadlane), Jaan Kers (Taltech), Marek Metslaid (Maaülikool) ning Reet Aus (Eesti Kunstiakadeemia, PhD). Modereerib Anna Karolin.
Prügikangelased/ Trash Heroes
Osalejad: Antti Lahti (artistic director of Time of Dance Festival in Jyväskylä), Panu Varstala (Apinatarha dance collective)
Kas kliimakriisist saab end välja põletada – bioenergeetika roll ja ohud
Osalejad: Virve Sõber (Tartu Ülikooli teadur), Liis Kuresoo (Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert), Kristel Järve (Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja), Kadri-Aia Viik (MTÜ Ühinenud Metsaomanikud juhatuse esimees). Modereeris Sigrid Solnik.
Kuidas süsinik liigub ja kuidas ta kinni püüda?
Osalejad: Aveliina Helm (Tartu Ülikooli teadur), Kazbulat Shogenov (TalTechi teadur), Martin Liira (Tartu Ülikooli teadur), Lauri Tammiste (SEI Tallinn). Modereeris Jaan Praks.
Millised võimalused on kodanikul kliimapoliitika mõjutamiseks?
Osalejad: Madis Vasser (Eesti Rohelise Liikumise huvikaitseekspert), Janika Laht (Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna nõunik), Veikko Maripuu (investeerimisgrupi Head Capital asutaja ja juht), Henri Holtsmeier (Fridays For Future Tartu eestvedaja), Indrek Tarand (poliitik, 2.generatsiooni MEP). Modereeris Kaisa Jõgeva.
Kliimaviktoriin – muutused on võõras mure?
Osalejad: PUBLIK ning Grete Arro (Tallinna Ülikool), Lauri Klein (Eestimaa Looduse Fond). Modereeris Madis Vasser.
Improlavastus: 11 aastat, et muuta kogu elukorraldust – mina ka?
Improteater Ruutu10 õpilased – Improsõbrad

Intervjuu Anneki Teelahkiga: Ida-Virumaa tööturg muutub üha mitmekesisemaks

Anneki Teelahk on Eesti Töötukassa Ida-Virumaa osakonnajuhataja.


Kirjeldage, kuidas on Ida-Viru tööturg viimasel kümnendil muutunud? Millised on suurimad väljakutsed?
Sündmused tööturul näitavad, et muutusteks tuleb olla valmis, sest täna on tööturul juba tarvis hoopis teistsuguseid oskuseid kui aastakümneid tagasi. See ongi suurim proovikivi. Eksperdid leiavad, et töö iseloom on hakanud muutuma ja selleks, et majandus areneks, tuleks üle vaadata töösuhted, töö korraldus ja kokku viia vajadus ning oskused. Vajadus eri ametite ja oskustega töötajate järele muutub pidevalt. Tekivad uued töökohad, mis nõuavad teistsuguseid oskusi kui varem omandatud. Oluline on olla enda täiendamiseks või millegi sootuks teistsuguse juurde õppimiseks valmis. 

Millisena näete teie Ida-Virumaa võimalusi tulevikus? Kui praegu on üks peamisi tööandjaid põlevkivitööstus, siis milliseid väljavaateid näete efektiivselt kaevandatava põlevkivivaru vähenemise, süsinikuhinna tõusu ning kliimapoliitika tingimustes tulevikus? Kuidas tagada Ida-Virumaa elujõulisus?
Ida-Virumaa tööturg on samuti muutunud ja muutub üha mitmekesisemaks – enam ei vajata suurt hulka ühesuguse väljaõppega inimesi. Näiteks on tõenäoline, et pikas perspektiivis tõmbab Ida-Virumaal ja Eestis laiemalt oma tegevust koomale tekstiilitööstus. Eesti töötajad ei soovi enam madalapalgalist tööd teha ja töötajate leidmine on muutunud üha keerukamaks. Kõrgema palga maksmisel muutub toodangu hind kõrgemaks ja nii ei ole ettevõte enam konkurentsivõimeline.

Praegu on Ida-Virumaal ligi 700 vaba töökohta, sellest töötlevas tööstuses 300. Töökohti on küll Ida-Virumaale juurde tulnud ja tuleb ka edaspidi, aga mitte piisava kiirusega. Vanade teadmiste ja oskuste pagasiga on kaevuritel ja energeetikutel uut ning tasuvat tööd Ida-Virumaal ja tegelikult Eestis üldse keeruline leida. Suurel osal neist tuleks end täiendada või ümber õppida. Kunagi õpitud mäeinseneri või energeetiku eriala ei ole kindlasti väärtusetu ja ei saa öelda, et seda ei ole enam vaja. Pigem on see baas, millele saab ehitada midagi uut, sest inseneri kompetents on väga väärtuslik. Nüüd on küsimus selles, et kui muutub tööturul olukord, kuidas siis seda kompetentsi väärtustada ja sellele baasile midagi muud peale ehitada. Ja töötukassa võimaldab ümberõpet – selleks on olemas nii rahalised vahendid kui ka teadmine, millistel erialadel on tööjõudu vaja täna ja ka kaugemas tulevikus. Näiteks täna on Ida-Virumaal täiend- ja ümberõppel ligikaudu 1200 inimest – neist pooled on töötud ja pooled hetkel töötavad inimesed, kes soovivad end tööturul konkurentsivõimelistena hoida. Seega julgustame koondamisohus inimesi uurima juba täna ametialasid ja ümberõppevõimalusi.

Kas Ida-Virumaal on sektoreid, mille jaoks võib olla kasulik see, et põlevkivi valdkond hääbuma hakkab?
PÕXIT ei tohiks olla EXIT ehk siis põlevkivienergia tootmise lõpetamine ei tohi viia selleni, et sealsed töötajad jäävad tööturult kõrvale. Meil on täna Eestis väga tööjõudu vaja ja igasuguste oskuste ning teadmistega töötaja on suur väärtus. Kui inimese olemasolevad oskused ei ole just täpselt see, mida tööturg vajab, saab end täiendades leida sobiva ametikoha. Vaja on nii tööotsija, töötaja kui ka tööandja valmisolekut õppimiseks ja õpetamiseks.

Väiksemate piirkondade inimeste puhul on vaja ka valmisolekut teistesse Eesti piirkondadesse tööle minna – kui elukohta vahetada ei soovi, saab sobiva töö puhul teise maakonda tööle sõita. Täna on juba mitmeid näiteid, kus tööandjad värbavad omale teistest maakondadest töötajaid, maksavad nende sõidu- ja majutuskulud.  Näiteks Järvakandi klaasitehas otsib oma meeskonda Ida-Virumaalt uusi operaatoreid ja toodangu kontrollijaid, kellele pakutakse kohapealset väljaõpet, konkurentsivõimelist palka ja ka majutuse võimalust. Teisedki tööandjad on valmis omale töötajaid kaugemalt tooma. 

Mainisite 7. juuni Kuku raadio saates, et viimasest koondamisest on päris palju edulugusid, kus inimesed õppisid ümber transpordisektorisse, logistikasektorisse.  Kas oskate tuua näiteid edulugudest viimase suurkoondamise järel?
Selle sajandi koondamistest suurimad on olnud seotud Kreenholmiga. Aastal 2004 töötas ettevõttes 4400 töötajat. Suuremad koondamised olid Kreenholmis 2004 – 2005 ja 2007 – 2008. Tehas lõpetas töö 2010. aastal, kui koondati viimased inimesed – kuue aastaga koondati kokku ligi 4400 inimest. Kreenholmi endiseid töötajaid on nii koju jäänud (pensionile ja soodustingimustel pensionile) kui ka asunud tööle teistesse tekstiiliettevõtetesse, mida on Ida-Virumaal üsna palju (toodavad voodipesust kuni eksporditavate spordirõivasteni välja). Lisaks on osa endistest Kreenholmi töötajatest ümber õppinud ja asunud tööle tööstusparki, värvitehasesse jne. 

Viimasel ajal on olnud juttu ka õiglasest üleminekust. Kuidas hindate seda mudelit?
Muutused majanduse struktuuris ja tööturul sõltuvad erinevatest teguritest (tehnoloogiline areng, kliima- ja keskkonnaküsimused, muud globaalsed suundumused) ja on paratamatud. Nendega toimetulekuks on vaja erinevate poliitikavaldkondade panust sh ettevõtluspoliitika, ümberõppe võimalused, tööturuteenused ja sotsiaalkaitse meetmed.

AF 2019: Eesti sammud põlevkivist väljumiseni – vastab Lauri Jalonen

Eestimaa Looduse Fond korraldab 9. augustil kell 14:00-15:30 Energiapöördealal arutelu “Eesti sammud põlevkivist väljumiseni – millest alustada?”.

Uurisime ühelt arutelul osalejalt, Ida-Viru Ettevõtluskeskuse vanemkonsultant  Lauri Jalonenilt,  mis on tema arvates üks asi, mida riik praegu põlevkivikriisi lahendamiseks ei tee, aga võiks teha.

Lauri Jalonen

“Ida-Virumaa majanduse arendamine eeldab majandusstruktuuri mitmekesistamist. See tähendab põlevkivisektori kõrvale alternatiivsete tootmiste ja teenuste loomist sellises mastaabis, et põlevkivisektori osakaal tänu muu ettevõtluse kasvule maakonna majanduses väheneks. Maakonna majanduse mitmekesistamine on ka maakonna arengustrateegia üheks põhiliseks eesmärgiks.

Kui põlevkivisektori ettevõtted on viimastel kümnenditel edukalt teostanud suuri investeeringuid tootmise efektiivsuse tõstmiseks ning karmistuvate keskkonnanõuete täitmiseks, siis maakonna majanduse mitmekesistamine vajab vähemalt samas suurusjärgus investeeringuid tootmis- ja teenusvaldkondadesse, mis ei ole põlevkiviga seotud. Vastasel juhul ei ole meil põlevkivisektori rasketel aegadel, nagu praegu energiatootmises või aastaid tagasi nafta hinna kukkumise tõttu õlitööstuses, maakonna majanduses võimalik alternatiive pakkuda ja arendada.

Kui me võime tõdeda, et ettevõtetel on huvi Ida-Virumaale investeerimise vastu, siis probleemiks, millega nad koheselt kokku puutuvad, on investeeringu rahastamine. Eriti puutub see välisinvestoreid. Pangandussektor ei ole just meelsasti valmis rahastama investeeringuid väljapoole Tallinna ja Tartu piirkondi. Välisinvestorite puhul lisandub veel rahapesu vastasest võitlusest tulenev usaldamatus, kus investoritel pole võimalik isegi arveldusarvet avada, et asuda oma investeeringut teostama ja majandustegevust arendama. Investorid puutuvad kokku asjaoluga, et ehitusmaksumus maakonnas on sama, mis Tallinnas või isegi veidi kõrgem, kuid ehitise valmimise järgselt on selle väärtus väiksem ning ei paku panga silmis vajalikku tagatist.

Pangandust on nimetatud majanduse vereringeks. Praegu me oleme olukorras kus nii Ida-Virumaal aga ka mujal väljaspool Tallinna ja Tartu piirkonda see „vereringe“ ei toimi. Kui vereringe inimesel mõnes jäsemes ei toimi, siis see jäse kärbub. Usutavasti me seda keegi ju ei taha.

Siin ongi koht kus valitsus võiks sekkuda, kuna turg ilmselgelt ei suuda tagada ettevõtjatele võrdset ligipääsu kapitalile ning esinevad geograafilised turutõrked. Kahjuks praegu seda probleemi lahendada pole suudetud. Aga selleks et „vereringe“ toimiks ka väljaspool suuri linnapiirkondi oleks seda vajalik kindlasti teha. Ida-Virumaal ja ka mujal.”

Kokkuvõte õiglase ülemineku ümarlauast

Ida-Virumaa õiglasele üleminekule keskendudnud ümarlaual osales ca 25 erinevat osapoolt: riigiasutused, ametiühingud, Ida-Virumaa kohalikud omavalitsused, ettevõtted, teadlased, kohalikud elanikud ja VVOd. Oma kogemusi söekaevanduste sulgemisest ja taastuvenergiale üleminekust jagas Saksamaa õiglase ülemineku ekspert Andreas Piwek. Päev algas mõttega, et me peame koos leidma lahendusi ning heas koostöövaimus päev ka möödus.

IMG_8430

Päeva kokkuvõtteid saab lugeda SIIT!

Intervjuu Andreas Piwekiga: üleminek taastuvenergiale vajab realistlikku plaani

Andreas Piwek on mees, kes on Saksamaal Ruhri piirkonnas edukalt juhtinud söekaevanduste sulgemist ning nende asendamist uute puhaste tööstusharudega. Ta on eest vedanud muutust, kus endine tahmav ning kehva mainega kaevanduslinn Gelsenkirchen on tõusnud ihaldusväärseks elukohaks ning seitsmendaks kõige rohelisemaks linnaks Saksamaal. Selle saavutamiseks on tulnud endine saastav tööstuspiirkond muuta investoreid ligimeelitavaks ning pidada raskeid läbirääkimisi tööstustega. Iga tööstuste sulgemisega kadus ligikaudu 3000 töökohta ning nende asemele tuli leida uued. Seda protsessi nimetatakse õiglaseks üleminekuks taastuvenergiale (Just Transition). Piwek nimetab seda üheks võimaluseks olukorda, tingimusi muuta. See on vanade töötamis- ja tootmisviiside uuendamine. Ta rõhutab, et eesmärk on juhtida seda protsessi nii, et kõikide huvirühmade vahel valitseks üksmeel. Piwek on majandus- ja juhtimisharidusega ning töötanud ligi 10 aastat ka ise rasketööstuses. Praegu on ta Gelsenkircheni linna Euroopa suhete juht, ent on varem juhtinud ka sama linna majandusarengu agentuuri. Ta on üks väheseid õiglase ülemineku eksperte Euroopas.

Andreas Piwek. Foto: erakogu

 

Te olete edukalt juhtinud õiglast üleminekut Saksamaal Ruhri piirkonnas Gelsenkircheni linnas. Mis probleem seal oli ja mis oli viimane piisk karikasse enne, kui oli selge, et õiglane üleminek on ainus võimalus?

Muutumise vajadus. Kõik teadsid, et söe- ja terasekaevandustega on lõpparve tarvis teha. Nende negatiivne mõju oli nähtav. Meil oli üsna korralik ports probleeme tol hetkel lahendamiseks laual. Näiteks oli vaja muuta infrastruktuuri, muuta elanike liikumiskäitumist  ning hoolitseda selle eest, et energiavarustus oleks tagatud, arvestades, kuivõrd tööstusrikas piirkond see siiani on. Loomulikult oli tarvis ka sotsiaalset üleminekut ehk muuta mõningaid tootmis- ja elamistingimusi ning samal ajal arvestada huvirühmade huvidega. Ettevõtted ja investorid pidid looma uusi töökohti. Samal ajal tuli täita keskkonnanõudeid ning leida kogu protsessi jaoks üsna palju raha.

Ütlesite, et õiglase ülemineku vajalikkuses ei olnud küsimust, kõik said aru, et seda on tarvis. Millest Te seda järeldasite?

Söekaevanduste taandumine Ruhri piirkonnas algas juba 1970ndate lõpus. Valikut ei olnud, kaevandamine hääbus, see ei olnud enam konkurentsivõimeline ning söevarud vähenesid. Seega ei olnud meil mingit muud lahendust peale olemasoleva olukorra muutmise – suured tööstused, aga ka töökohad tuli muuta väiksemateks ja paindlikemateks. Valikut ei olnud, me pidime muutma ja muutuma.

Kas Te kohtasite siiski ka vastuseisu ja millised olid vastaste argumendid sellisel juhul?

Loomulikult. Erinevatel huvirühmadel olid ja on siiani teatud huvid, mille üle tuli väga palju ja pikalt kaubelda. Ma alustasin selle protsessiga umbes 20 aastat tagasi, ent see ei ole veel lõppenud. Seega, see on tõepoolest pikaajaline töö. Väga oluline on selle juures üksmeel, sest huvirühmade huvidele vastuvoolu ujudes ei saa edukas olla selles protsessis.

Argumendid olid finantsilised. Näiteks ütles tööstus, et neil ei ole võimalik rahastada muutusi, sest uue tööstuse rajamine on liiga kulukas. Ka oli nende argument, et energiavarustuse muutmine on liiga kallis ning vaid päikese- või tuuleenergia kasutamine on liiga riskantne. Tööstus vajab toimimiseks energiat, palju energiat. Mõned tehased kasutavad siiani sütt, ent vähendavad selle kasutust samm-sammult, minnes üle puhtamatele lahendustele, puhtamale energiale.

Gelsenkircheni linna piirkond aastal 1929.

Sama piirkond tänapäeval.

Kuidas elanikkond muutusesse suhtus?

Oleneb. Need, kes kaotasid selles protsessis oma töö, on huvitatud edukast üleminekuprotsessist ning töökohast. Jaemüügisektor on huvitatud nõudlusest, elanikud on õnnelikud ja uhked puhta ja atraktiivse kodulinna üle.

Palju tuleb argumenteerida. See protsess nõuab väga palju osalemise ja kaasamisega tegelemist – tuleb korraldada töötube ja selgitada põhjuseid – miks, miks, miks. Lõppude lõpuks huvitab igaüht, mis on tema järgmine töökoht ning kuidas ta saab raha teenida. Seda protsessi ei saa juhtida, kui pole lahendusi. Inimestele peab andma lubadusi nagu näiteks, et kui me seda teeme, siis saate te parema töökoha, ent selleks on teil tarvis teatud kvalifikatsiooni, vastavat haridust. Kvalifikatsioon ja haridus on üliolulised. Meie piirkonnas on haridusel väga suur tähtsus, kuid siin on palju töötuid inimesi ja me kõik teame, et nad ei saagi tööd, sest neil puudub uue paindliku töö jaoks vastav kvalifikatsioon. Ma tean, et Eesti on üsna edukas digiriik, mis on meie olukorrale üpris vastupidine. Olemasolevate  töötajate ületoomine uutesse ettevõtetesse on väljakutse.

Arvestades Ruhri kogemust, mis on selles regioonis muutunud peale õiglast üleminekut? 

Selle piirkonna maine enne üleminekuprotsessi oli vastuoluline – väga must, kuid rikas piirkond. See oli tööstuspiirkond, kus oli hea töötada, ent halb elada. Üheaegselt söekaevanduste, terase ning klaasi tootmise üleminekul paindlikematele tööstustele tuli meil muuta ka linna mainet. Ühe kaevanduse sulgemisel tekkis enam-vähem miljon ruutkilomeetrit jäätmaad. Pidime selle muutma mõnusateks  parkideks ja tööstusparkideks, hoonestusaladeks nii elamutele kui ka kaubandusele – looma sellise keskkonna, mis kutsuks investoreid. Mulle tundub, et sellega saime päris edukalt hakkama, kuid see oli ka pikaajaline töö. Praegu on Gelsenkirchen Saksamaa roheliste linnade edetabelis seitsmendal kohal. Minu meelest on see võrdlemisi oluline – hea maineta on keeruline majandust elavamaks muuta ja uusi majandusharusid ligi meelitada. Tuleb tegutseda üheskoos elanikkonnaga. See on äärmiselt tähtis.

Eesti ühiskonnas on viimasel ajal aktiveerunud kliimamuutuse ja taastuvenergiale ülemineku ja sellega seonduvate teemade üle arutlemine. Vaateid on erinevaid ning kohati liiguvad asjad ka taastuvenergiale vastupidises suunas – näiteks plaanib riik praegu nelja põlevkiviõlitehase rajamist. See omakorda eeldab aga põlevkivi kaevandamist, et õlitehastel oleks tooret, millest õli toota. Mis Te sellest arvate? Kas kohtasite Saksamaal ülemineku algetapis võrreldavat tegutsemismustrit?

Meil ei olnud muud valikut, kui kaevandused sulgeda. Sellel äril ei olnud tulevikku. Eesti olukord on Saksamaa Ruhri piirkonnast põhimõtteliselt erinev. Ma lugesin Eesti kohta muu hulgas seda, et Eesti Energia on riigi omanduses ning et põlevkivitööstus tagab Eestile energiasõltumatuse Venemaast. Mulle tundub, et see on Eestis poliitilise tahte küsimus.Huvirühmadega tuleb leida üksmeel, nendega tuleb läbirääkimisi pidada. Põlevkivi tootmine on küllalt räpane – Euroopa Liidu keskkonnaõigus, Brüsseli surve või muud välised tegurid võivad olla toeks üleminekuprotsessi algatamisel. Ka Euroopa Liidu keskkonnaõigus või säästva arengu eesmärgid. Ehk isegi Euroopa Ühtekuuluvusfond võiks olla tõukejõuks muutuste elluviimisega alustamisel. Teisalt ajab teie peamine kaevandusettevõte äri tehnoloogiat teistesse riikidesse eksportides. See on neile arvatavasti kasulik äri, niiet nendega argumenteerida on hirmus raske. Ent kokkuvõttes tuleb seda kindlasti teha.

Kuidas Teile tundub, millised on Eesti peamised väljakutsed õiglasel üleminekul taastuvenergiale ja põlevkiviga lõpparve tegemisel? 

Mulle tundub, et põhiline raskus seisneb Eesti poliitika integreerimises Euroopa Liidu keskkonnapoliitika konteksti. Saasteainete õhku paiskamist ei saa vaadata ei regionaalsel ega riiklikul tasandil, seda tuleb vaadata ja lahendada vähemalt Euroopa kontekstis. Niisamuti Eesti Euroopa Liidu liikmena. Oluline on ka elanikkond endaga kaasas hoida ning pidada meeles, et samal ajal tuleb pakkuda ka uusi töökohti soodsate investeerimisvõimaluste loomise kaudu. Inimesed pettuksid kindlasti, kui neid ei kaasataks ega võetaks kuulda, vaid öeldaks, et nüüd läheme üle mustalt puhtale ja te olete nüüdsest töötud. Seda ei aktsepteeriks keegi. Seega, üheltpoolt peate te pidama läbirääkimisi nö majandusliku poolega ning teisalt looma koalitsiooni elanikkonnaga. Et üleminekuprotsess õnnestuks peab see olema tasakaalukas ja fokusseeritud.

Mis Te prognoosite, kui kaua võtab Eestil aega, et saada täielikult põlevkivivabaks ehk jõuda olukorrani, kus põlevkivist ei toodetaks enam ei elektrit ega õli? Kas 2030 on Teie meelest realistlik?

Oleneb. 2030 on kindlasti väljakutse. Nagu ma varem mainisin, alustasin Ruhri piirkonnas 20 aastat tagasi ning kogu protsess sai alguse veel 5-10 aastat varem ning me ei ole veel päris lõpule jõudnud. Meil oli üsna tugev poliitiline toetus. Valitsus eraldas meile märkimisväärse summa üleminekuks. Läbirääkimised tööstusega läksid meil päris hästi. Meil olid nendega head suhted, mistõttu me jõudsime lahenduseni, mis oli neile ka finantsilises mõttes vastuvõetav. Ma arvan, et see oli oluline ning lõpuks on ja oli alati kõik kinni rahas.

Te olete mitmeid kordi maininud, et üleminekuprotsess Ruhri piirkonnas ei ole veel sugugi lõppenud. Mis veel teha on jäänud ning kaua see Teie meelest veel aega võtab?

Meil on endiselt veidi rasketööstust linna jäänud ning nad vajavad palju energiat, stabiilset energiavoogu. Ka on meil veel mõned söel töötavad elektrijaamad linnas. Niiet me veel jätkame üleminekuprotsessi. Me lõime Gelsenkircheni linnale päikeseenergia linna märgi umbes 10 aastat tagasi ning sidusime selle mainekampaaniaga. See aitas linna maine tõstmisele väga kaasa. Üritasime mainekampaania siduda päikeseenergiasektoriga linnas – see toimis 10 aastat kuni päikesemoodulite tootmine muutus liiga kalliks ning kolis üle Hiinasse. Seega me kaotasime selle tööstusharu puhtalt majanduslikel põhjustel. Kui mõtlete alternatiivide peale Eestis, peab kindlasti mõtlema pikemas perspektiivis, et mis on jätkusuutlik. Selleks tuleb tunda energiasektori ja tööstuste turusituatsiooni ning mõista, kuidas need süsteemid töötavad.

Kui meie päikeseenergiatööstus oli Gelsenkirchenist Hiinasse kolinud, pidime suunda muutma. Meil tuli jõuda uue lahenduseni, mis aitaks muutust ellu viia. Mitte iial ei ole terasetööstust võimalik töös hoida vaid päikeseenergia abil. Vaja on realistlikke alternatiive. Et muutus on ka väga kulukas, siis tuleb meeles pidada, et selleks on tarvis ka väga palju raha. Meie üleminekuprotsess kulgeb kenasti, ent ei ole lõppenud. Me töötame praegu näiteks veel selle kallal, et jäätmaad saaksid uue kasutuse. Me otsime investoreid ning püüame saada Gelsenkirchenisse elanikke juurde. Möödunud 30 aastaga oleme me kaotanud ligikaudu 50 000 elanikku ning umbkaudu sama palju töökohti. Päris suured numbrid. Ka selle olukorra parandamisega me tegeleme – püüame leida hea haridusega noori inimesi. Nooremad inimesed võtavad muutuseid paremini vastu, tulevad nendega paremini kaasa. Minuealised mõtlevad noortest erinevalt. Kui ma käin koolides 20-30 aastaste noortega rääkimas, siis näen, kuidas neile meeldib luua start-up’e ning nad on varmad õppima. Nad mõtlevad kliimamuutusele ja maailmale, kus me elame. Nad mõtlevad mitmekesisemates mõõtmetes kui üksnes majanduslik. Väga oluline on pidada silmas, kes on su sihtrühm, millised on su argumendid ning kes on su kõneisikud.

Eesti olukorda on keeruline võrrelda Ruhri piirkonnaga. Ma lugesin Eesti olukorra kohta ning leian, et see on üsna raske, arvestades erinevaid majanduslikke ja poliitilisi eeltingimusi. Eestil seisab ees päris suur väljakutse. Ent kokkuvõttes ma isiklikult ei näe, et Eestil oleks muud võimalust pikas perspektiivis, kui põlevkivist väljuda ja leida muud realistlikud võimalused selle asemele. Seda tuleb teha. Aga teil peab olema plaan, mis on realistlik ning kaasab kõik olulised huvirühmad.

Üks peamisi murekohti on tööhõive – kaevandustes töötavate inimeste teenistus on üsna hea ning kaevandustes töötamine on nagu traditsioon, mida kantakse edasi põlvest põlve. Üleminek tabab neid inimesi kardetavasti kõige tugevamini. Kuidas te seda lööki pehmendaksite?

Ruhri piirkonnas pakuti vanemaealistele töötajatele pensionile jäämise võimalust koos rahalise kompensatsiooniga. Aga pakuti ka ümberõppevõimalusi ja koondamist koos selle rahalise hüvitamisega. Noorematel hea haridusega inimestel ei olnud probleemi lühikese ajaga uus töökoht leida. Igaljuhul tuleb olla valmis pakkuma alternatiivseid töökohti ning kindlasti hoiduda inimestele lihtsalt teatamast, et nüüd olete te tööta.

Te olete kutsutud huvirühmade ümarlauale Eestis mai lõpus. Ümarlauale tuleb umbes 30 inimest, kes esindavad mitmeid erinevaid huvirühmasid. Neid ühendab põlevkivitööstus, eriti selle tulevik. Millised on Teie ootused ümarlauale? Mida Te loodate, et osalejad sellelt kaasa võtavad?

Ma loodan, et ma saan pisut aidata. Ma loodan, et kõik osalejad leiavad endas motivatsiooni protsessiga pihta hakata. Mind huvitab väga Eesti tööstuse ja avaliku sektori seisukoht. Oluline on protsessiga pihta hakata. Oleks hea, kui ümarlaud on algus rahulikule osapooli asutavale stressivabale dialoogile. Lõppude lõpuks on see äri – seega ei saa tegutseda loomata win-win olukorda. Tuleb jälgida, et kõik jääksid lõpuni laua taha ega tunneks end kaotajana.  Tuleb ka arvestada, et poliitikud tahavad ka edaspidi valituks osutuda.

Eelmisel aastal osalesin ma sarnasel ümarlaual Prahas, kus me arutasime Põhja-Boheemia piirkonna olukorda. Sealsed peamised teemad on praegu jäätmaadega tegelemine ja energia tootmine söest, selle eksport ning tekkinud sõltuvus kasumist. Seal on küll teist tüüpi süsi, kuid situatsioon, probleemid ja väljakutsed tunduvad Eestile üsna sarnased. Euroopas on olemas võrgustik “Urban Transitions Alliance”, mis koondab sarnaste probleemidega linnu ja piirkondi. Nad on samas olukorras, kuigi nad võivad oma probleemiga parasjagu erinevas etapis tegeleda, vahetavad kogemusi ning otsivad lahendusi. Koostöö taoliste võrgustikega võib olla huvitav.

Intervjuu Andreas Piwekiga viis läbi Katre Liiv, Keskkonnaõiguse Keskuse kommunikatsioonijuht.