Süsinikueelarve

Mis on süsinikueelarve?

Süsinikueelarve on CO2 heitmete kuhjuv (kumuleeruv) hulk, mida tohib teatud aja jooksul veel õhku paisata, kuni ei ületata kokkulepitud õhutemperatuuri piiri. Näiteks 1,5°C või 2°C võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga, millest räägib Pariisi kliimalepe. Nagu isiklik finantseelarve seab piirid iga inimese tarbimisele, peaks süsinikueelarve piirid seadma meie süsinikuhappegaasi õhku paiskamisele.

Kui suur on maailma süsinikueelarve?

2021. aasta augustis avaldatud IPCC raportis on prognoositud, et selleks, et 67% kindlusega piirata üleilmset soojenemist 1,5°-ni, tohib inimkond veel õhku paisata 400 gigatonni (Gt) CO2 ehk nii palju on süsinikueelarvet veel järele jäänud. 50% tõenäosuse puhul on süsinikueelarve mõnevõrra suurem  – 500 Gt CO2 (IPCC raport, 2021, lk. 29, t abel SPM.2). Seades kursi 2° soojenemisele, on vastavalt suurem ka globaalne süsinikueelarve: vastavalt 1150 ja 1350 Gt CO2. 2021. aasta raporti üks põhisõnumeid on aga, et kliimamuutuse pidurdamisel loeb iga tonn – ja sellest johtuvalt otseloomulikult iga gigatonn. Lisaks, nagu ÜRO 1,5° eriraport välja toob, on oluline püüelda just selle eesmärgi poole, sest isegi kliima soojenemisel 0,5° võrra enam võivad negatiivsed mõjud suureneda üha kiirenevas tempos.

Võimalused jääda Pariisi leppega lubatud piiridesse muutuvad aina ahtamaks. Praegu on üleilmsed CO2 heitkogused rohkem kui 40 Gt aastas, mis tähendab, et selleks, et me ei ületaks 1,5° piiresse jäämise süsinikueelarvet, on ülitähtis vähendada heitmeid 2030. aastaks kiiresti ja palju. (ÜRO Keskkonnaprogrammi UNEP Emissions Gap Report 2021, lk. 19).

Kui me heitkoguste emiteerimist jätkame, ületame ühel hetkel süsinikueelarvet ning temperatuur jätkab tõusmist.

Kui suur on Eesti süsinikueelarve?

Eestil ei ole süsinikueelarvet.

Teadaolevalt tegid esimese mõtteharjutuse selles vallas kolm Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia liiget 2018. aastal Riigikogu Toimetistes ilmunud artiklis kliimamuutusest. Võttes IPCC 2018. aasta raportis välja toodud üleilmse süsinikueelarve ning jagades selle kõigi maailma inimeste vahel laiali, arvutasid nad, kui palju võib sisuliselt Eesti elanik veel CO2 õhku paisata, et mitte ületada oma süsinikueelarvet globaalselt 1,5° piires püsimiseks. Ühtlasi tegid nad järelduse, et Eesti kasutab oma „õiglase osa“ globaalsest süsinikueelarvest ära juba 2019-2023 Riigikogu kooosseisu ajal. See oli pigem äärmiselt lihtsustatud mõtteharjutus, kuid illustreerib siiski ilmekalt, kuivõrd suur on Eesti süsinikujalajälg maailma kontekstis.

Kuidas aitaks süsinikueelarve kliimamuutusega toime tulla?

  1. Üleilmse süsinikueelarve välja arvutamine ning püüdlused selle piiridesse jääda suurendab tõenäosust, et vähendame heitmeid sel määral, et suudame hoida oma planeedi inimesele elamiseks sobivad tingimused ning väldime kliimamuutuse kõige katastroofilisemaid tagajärgi.
  2. Kliimamuutuse puhul on oluline meeles pidada, et kasvuhoonegaasidel on kumulatiivne mõju. Seda eeskätt seepärast, et CO2 kui peamise kasvuhoonegaasi eluiga atmosfääris on pikk. Kliimasoojenemine on peaaegu lineaarselt võrdeline üldse kunagi inimtegevuse tagajärjel õhku paisatud CO2 emissiooniga (lk 21). Just seetõttu on oluline süsinikueelarve printsiibist lähtuda – see seaks piiri kogu õhku paisatavale CO2 hulgale. Lähenemine, mille puhul võetakse arvesse vaid mingit kindlat kliimaneutraalsuseni jõudmise daatumit (näiteks Eesti puhul aasta 2050), ent ei panda vahe-eesmärke sellele trajektoorile, toob endaga kaasa riski, et käesoleva hetke ning kliimaneutraalsuse tähtaja vahel emiteeritakse siiski liiga palju, mistõttu soojeneb planeet liigselt isegi siis, kui mingil hetkel netonullini jõuame. Näiteks isegi täiesti ebarealistliku stsenaariumi puhul, kui suudaksime homsest lõpetada igasuguse CO2 emissiooni, jätkaks meie planeet siiski veel mõnda aega soojenemist, kuna CO2 püsib atmosfääris võrdlemisi kaua.
  3. Süsinikueelarve põhise lähenemise kasutamine kliimapoliitika planeerimisel lisab potentsiaalselt rohepöörde elluviimisesse selgust ning ennustatavust. Eestis on levinud kriitika, et puudub sisuline arusaam, mis rohepööre õigupoolest on ning missugune peaks olema erinevate sektorite panus heitmete vähendamisse. Lähtudes aga poliitikakujundamisel ja eesmärkide seadmisel süsinikueelarvest, on võimalik töötada välja kindel kliimaneutraalsuseni jõudmine trajektoor ning siduvad eesmärgid sektorite lõikes, lisades seeläbi poliitikaloomesse selgust ning teaduspõhisust.

Millised on süsinikueelarve koostamise peamised raskused?

  1. Kui süsinikueelarve füüsikaline pool on võrdlemisi lihtne kontseptsioon, pakkudes välja kindla numbri, millest rohkem me inimkonnaga emiteerida ei tohi, siis sotsiaalmajandusliku poole integreerimine süsinikueelarvesse on keerulisem. Näiteks ei näita globaalne süsinikueelarve, kus maailmajaos või riigis on CO2 heitmete vähendamine kõige kulutõhusam ning realistlikum või mis ajaks peaks seda tegema.
  2. Keeruline on määrata konkreetsete riikide õiglast panust üleilmsesse süsinikueelarvesse. Näiteks on ajalooliselt rikkad ja arenenud riigid panustanud kliimasoojenemisse ja emiteerinud tunduvalt rohkem kui arengumaad. Samas on mitmed arenenud maailma riigid seadnud arengumaadest ambitsioonikamad kliimaeesmärgid. Veelgi keerulisem on olukord ajalooliste emissioonide puhul, mida on raske kellegi „süüks“ panna. Näiteks kui suureks lugeda Eesti ajalooline süsinikueelarve, arvestades näiteks ligi poolesajandilist iseseisvuse kaotamise perioodi eelmisel sajandil. On raske öelda, kes peaks vastutama tol ajal Eesti emissiooni eest, mis oli tänu ebaefektiivsele majanduskorraldusele võrdlemisi suur.
  3. Süsinikueelarvest lähtumine võimaldaks pöörata tähelepanu fokusseeritult CO2 emissioonidele, jättes samal ajal teised kasvuhoonegaasid (nagu nt metaan, dilämmastikoksiid jne) tagaplaanile. Täiesti kõrvale pole teisi kasvuhoonegaase võimalik heita, kuna ka need mängivad rolli kliima soojenemises. Kliimateaduse füüsikalisest vaatenurgast nõuab inimtekkelise kliimamuutuse piiramine teatud kindla tasemeni vähemalt CO2 netonullini jõudmist, samal ajal teiste kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendades. (IPCC raport, 2021, lk 27) Seega võtavad IPCC AR6 süsinikueelarve prognoosid vaikimisi eelduseks mitte-CO2 kasvuhoonegaaside vähenemise teatava stsenaariumi ning keskenduvad oma süsinikueelarve prognoosides üldiselt vaid CO2le kui kliimamuutust kõige enam põhjustavale kasvuhoonegaasile (ÜRO Keskkonnaprogrammi UNEP Emissions Gap Report 2021, lk. 19; IPCC AR6/WG1 Chapter 6, lk. 893; IPCC AR6/WG1 Chapter 5, lk. 777).

Loe süsinikueelarve kohta lisa:

%d bloggers like this: